Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Investeeringu tulusus näitab edu
Kuidas hinnata firma kasumiüksusi? Paljude ettevõtete juhtimisarvestus (controlling) kajastab perioodi tulemusi jääktulude kaudu. Allüksuste jääktulud summeeruvad firma puhaskasumiks. Selline hindamisskeem ei peegelda aga ressursside kasutamise efektiivsust, seda näitab investeeringu tulusus.
Hindamisel tuleks silmas pidada kapitalistlikku eesmärki: tegevjuhtide ülesanne on maksimeerida kasum nende käsutuses olevate ressursside abil. Investeering kasumiüksusse koosneb põhivarast ning käibekapitalist. Puhaskasum suhtena investeeringu suurusesse näitabki äritegevuse kvaliteeti.
Mõnevõrra hägune on käibekapitali olemus: seda ei kajasta otseselt ükski kasumiaruande ega bilansi kirje. Käibekapital (working capital) on arvutuslik ning moodustub käibevara ja lühiajaliste kohustuste vahena. Käibekapitali vajaduse määravad ühelt poolt vajalik rahavaru, optimaalne debitoorne võlgnevus ja varude tase ning teiselt poolt lubatav võlgnevus hankijatele ja muud lühiajalised kohustused.
Kasumiüksuse efektiivsuse kujunemisel mängivad seega olulist rolli lao- ja tootmisvarude optimeerimine, õige krediitmüügi poliitika ning soodsate maksetingimuste väljakauplemine hankijatelt.
Tabelist selgub, et jääktulu (kasumi) järgi on B-üksus 50% võrra edukam. Kui aga võrrelda tulemusi investeeringu tulususe järgi, selgub hoopiski vastupidine: B-üksuse efektiivsus on madalam.
Investeering, mis on 2,5 korda suurem kui A-üksuses, toodab omanikele kõigest 15%. A-üksuse investeeringute tulusus on aga 25%. Milles asi? Selgub, et A-üksus opereerib väiksemate laovarudega ning on karmistanud krediitmüügi poliitikat.
A-üksuse lühiajaliste kohustuste tase iseloomustab hankijatelt väljakaubeldud soodsaid maksetingimusi, üksuse põhivara tase on optimaalne.
Autor: Armin Laidre