Mis puudutab kompromissivõimalust valitsusliidu ja koalitsiooni vahel, siis on see kahtlemata olemas.
Näiteks tegi Keskerakond täna (eile -- toim.) valitsuskoalitsioonile ettepaneku arutada probleeme ja leida variante, mis arvestaksid enamiku huvisid, mitte ainult võimuloleva koalitsiooni püha tõde.
Nüüd on küsimus, kas kolmikliit tahab ja on valmis Keskerakonnaga neid küsimusi arutama või ei taha.
Meiepoolne tahe on olemas ja ma usun, et sellest on ka juba teavitatud koalitsiooni, ettepanekuga kolmapäeva hommikul kohtuda.
Keskerakond on oma kompromissivalmidust väljendanud kõikvõimalikes vestlustest. Meie esmaspäevased riigikogu vaba mikrofoni sõnavõtud olid kõik sellele suunatud, kui aga koalitsioon ei kuule ega näe, siis on see iseküsimus. Kui koalitsioonile ei piisa meie suusõnalistest kinnitustest, siis oleme valmis koalitsiooni teavitama ka kirja teel. Minu teada on vastav paber juba koalitsioonile läkitatud.
Kompromissid eelarve mahu sees on võimalikud, inimesed peavad lihtsalt välja mõtlema, mida nad tahavad.
Praegu on ettepanekud tulnud selles stiilis, et üks keskerakondlane võtab ja teine annab samast kohast. Selliseid kordumisi on umbes kaheksa. Siis on veel sadakond mõttetust Tõnu Kaubalt.
Need Keskerakonna 500 parandusettepanekut ei ole hea alus kompromissiks, sest sunnivad inimesi tegelema päev läbi lollustega. Kui nad räägivad alternatiiveelarvest, siis on see ikkagi küüniline suhtumine, et valitsuskoalitsioon peaks võtma vastu Keskerakonna sisuliselt olematu alternatiivi. On äärmiselt naiivne ja agressiivne käitumine, kui üks pikka aega opositsioonis istunud erakond teeb alternatiiveelarve ja valitsuskoalitsioon kuulekalt selle järgi käitub. See ei ole poliitiliselt ja sisuliselt võimalik.
Kui meie ütleme, et auk koos sotsiaal- ja pensionikassaga on 2,5 miljardit ja Keskerakond ütleb, et 500 miljonit, siis kus on see võimalus kompromissiks? Ka täna (eile -- toim.) räägib Keskerakond soovist teha koostööd, kuid pole esitanud ühtegi sisulist koostööettepanekut.