Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Teisele ringile
Eesti ettevõtlus on arenenud põhiliselt kahest lähtepunktist. Tühja siseturu ja sisulise konkurentsita tärkavas majanduskeskkonnas oli piisavalt ettevõtlikke, vaistu ja kõhutunnet omavaid inimesi, kes juhtusid olema õigel ajal õiges kohas. Teisalt on Eesti olnud edukas erastaja. Oli õige lasta ettevõtted «ringlusse», seda isegi kosilase valikust sõltumata.
Tänaseks on ka siseturg pingestunud rahvusvahelisest konkurentsist. Majandusellu on saabunud periood, kus ettevõtete müük, ühinemine, ülevõtmine, aktsiakapitali laiendamise teel strateegiliste investorite kaasamine ja pankrotid on saanud niivõrd tavapäraseks, et ei ületa sageli isegi uudisekünnist.
Sõltumata valitud lahendist on kõigil juhtudel tegemist otsustustasandil omanik(u)e vahetusega. Protsess on paratamatu, ehkki erinevate põhjustega. Kindlat strateegiat ja selget silmavaadet omavate põhiomanikega ettevõtete puhul käib see planeeritult, raskustesse sattunutel kaelasadanuna. Miks siis ettevõtete omanikud vahetuvad?
Suhteliselt lihtne ja arusaadav, kui erastajatel või ettevõtte loojatel on algusest peale olnud eesmärgiks väärtustatud ettevõtte müük. Kindel turuosa, piisav kapitali tootlikkus ja arenguperspektiiv toovad õnnestunud müügi puhul korralikke kasumeid.
Tinglikult võib jagada meie ettevõtted kaheks -- ühtedel on eksistentsiaalsed, teistel arengut pidurdavad probleemid. Tagasilöök majanduskliimas puudutas kõiki ettevõtteid valusalt osalt objektiivselt, kuna ringluses oleva kapitali hulk on piiratud ja reservid pea olematud. On ka subjektiivseid põhjusi.
Erastamisel kodumaistele investoritele oli valdavalt tegu skeemiga, kus erastamisega kaasnenud kohustused langesid sama ettevõtte finantskoormuseks. Alternatiiviks oli väliskapital ja «hämar raha».
On mõttetu loota, et meie ettevõtete tootlikkus ületab kordades välismaiseid analooge. Seetõttu on kõrgetest intressidest ja suurtest laenudest tulenev finantskoormus paratamatult probleem. Ka ei suutnud ega tahtnud raskustesse sattunud pangad sageli laene refinantseerida. Samas asusid paljud omanikud varakapitalistlikule perioodile omaselt ettevõtete käibest raha välja pumpama. Seda isegi börsil noteeritud ettevõtete puhul. Puudub ju portfelliinvestoril sisuline võimalus mõjutada aktsiate kontrollpaki omaniku poolt paika pandud nõukogu ja juhatuse tegevust. Pealegi investeeriti valdavalt börsi, mitte konkreetse ettevõtte aktsiatesse.
Meie ettevõtete tegevus- ja tootmiskulud on võrreldes välismaailma analoogidega kõrgemad. Seda eelkõige juhtimis- ja äritegevuse optimeerimiskogemuse vähesuse tõttu. Erastatud ettevõtete puhul lisanduvad ajaloolised probleemid. Lisame muud juhtimisvead ja välismaise konkurentsi turule tuleku ning tänaste probleemide allikad on meie ees.
Nõrgemas konkurentsis, alles paar aastat tagasi oli võimalik suhteliselt edukalt viljeleda äritegevust lühiajalises plaanis, tuginedes headele kohalikele suhetele ja vaistule. Tänane tihe konkurents nõuab eelkõige omanikelt realiteeditaju, otsustavust ja avatust. Kassapõhiselt, varjatult ja kõhutundega äri ajavate tegelaste aeg on ümber saamas, sest selline äritegevus välistab põhimõtteliselt pikaajalise planeerimise ega tekita kreeditorides usaldust. Ilma kindla pikaajalise strateegiata võivad tegutseda vaid väikeettevõtted ja sedagi suure riskiga.
Perspektiiviga ärijuhid on mõistnud, et kapitali piiratus välistab vajaliku arengutempo ning liigse killustatuse puhul on kapitali tootlikkus paratamatult väike. Paljudel juhtudel tulenevalt äri spetsiifikast ei ole lihtsalt võimalik olla edukas ja perspektiivne, omamata teatud mastaapi. Siit soov kaasata strateegilisi partnereid ja kasutada ühinemisest tulenevat sünergiat. Ühinemiste sagedane algataja on just tegevjuhtkond. Seda vaatamata teadmisele, et uus ettevõte kahte juhtkonda ei vaja.
Omanikevahetuse ring meie majanduselus on alles alanud. Sisuline konkurents, väliskapitali sissetulek ja tugevamate ettevõtete teke on kindlasti positiivne.
Konkurentsis püsida soovivad ja vähegi mastaapi omavad ettevõtjad, kes endi jaoks ei välista aktsiate müüki või ettevõtte ühinemist mõne teisega, peaksid olulise eeldusena looma korrektse ja läbipaistva finantsaruandluse. Kuna siseringluses oleva kapitali vähesuse tõttu pärinevad potentsiaalsed partnerid siiski raja tagant, tuleb kindlasti kasuks rahvusvahelist kaubamärki kandev audit.