Kosovo rahu taga on palju eri huvisid

Euroopa Liit. EL on huvitatud Balkanil stabiilsuse tagamisest ja selle piirkonna oma mõjusfääri tõmbamisest, kuid ka firmadele suurte ülesehitustööprojektide saamisest. EL on valmis toetama Balkanil taastustöid viie aasta jooksul 94 mld krooniga aastas. Põhiosa investeeringutest läheb teede ja sildade, jõujaamade ja telefonivõrkude rajamisse. Kuna see tähendab suurfirmadele kasulikke tellimusi, siis olid ABB, Siemensi jt firmade esindajad kogu sõja vältel Belgradis, et esimesel võimalusel Bosnias ja hiljem Jugoslaavias õigel ajal õiges kohas olla.

Et ergutada Jugoslaavias võimule läänemeelseid poliitikuid ja vältida Lahesõja-järgse Saddam Husseini fenomeni kordumist, on EL välistanud abi Jugoslaaviale nii kaua, kuni võimul püsib president Slobodan Milosevic. Kahjuks ei klapi seni peamiste opositsiooniliidrite Vuk Draskovici ja Zoran Dzindzici koostöö.

Kolmandaks on Euroopa Komisjoni uueks esimeheks valitud Romano Prodi asunud Kosovo kriisi otsesel mõjul ja Amsterdami lepingule toetudes asunud propageerima Euroopa ühise kaitsetööstuse ja NATO-le alternatiivse kaitseväe loomist, mis ei meeldi aga brittidele ega ameeriklastele.

Venemaa. Venelased on Kosovot oskuslikult ära kasutanud läänelt abi väljapumpamiseks. Deklareerides sõja puhkemise järel moraalset toetust oma slaavi vendadele, laskis Venemaa suhted USAga väga kehvaks, kuid IMFilt laenu saamise hädavajaduses sõjalist abi Serbiale siiski ei andnud. Halva üllatuse serveeris Venemaa üksnes siis, kui välis- ja kaitseministeeriumi ning presidendi koordineerimatus välispoliitikas saatis Pristinasse äkitselt dessantväelased, kes kellelegi alluda ei soovinud. Venelaste ohjeldamiseks tuli juhtivatel lääneriikidel G7 kohtumisel jällegi kukrut kergitada: IMFil soovitati Venemaale kiiresti välja maksta lubatud 67 mld krooni, kuid selle vastutasuks tuli Venemaal loobuda Kosovos oma tsooni nõudest ja allutada üksused NATO juhtimise alla ning lõpetada raketitõrjelepinguga venitamine.

Naabrid. Varasem kriisikolle Bosnia loodab läänelt saadava 73 mld krooniga majanduse kiiresti jalule upitada ning koos Albaania ja Makedooniaga tänutäheks NATO toetamise eest kiirendatud korras ELi pääseda.

Piirkonna ainus ELi ja NATO liige Kreeka, kes NATO pommirünnakuid ei toetanud, on geopoliitilise asendi, usu ja Milosevici rezhiimile tehtud investeeringute tõttu asunud jõuliselt taotlema, et Jugoslaaviat ei jäetaks ülesehitustööst kõrvale. Kreeka põlisvaenlane Türgi toetas igati Serbia-vastaseid rünnakuid, kuid albaanlaste vabastusarmee KLA abistamisel oli tagasihoidlik, et mitte halvendada suhteid Venemaaga.

Kosovo. Liitlastel ei ole sugugi kerge saavutada Kosovos albaanlaste ja serblaste rahumeelset tasakaalu, eriti kui KLA on Serbia vägede lahkumise järel tekkinud jõuvaakumis haaranud serblasi hirmutava positsiooni.