Uudised
Sulev Oll
29. juuni 1999 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vargused muutuvad röövimisteks

Üha vägivaldsemaks muutuvad rattavargused tipnesid juhtumiga, kus vargad peksid oma jalgrattast kõvasti kinni hoidnud kaheksa-aastast tüdrukut.

Tallinna Lõuna politseiosakonna piirkonnas toimunud vägivallategu lõppes väikesele tüdrukule suhteliselt õnnelikult. Lapse ratas jäi alles. Temaga kaasas olnud tüdruk, kes nii vapper polnud, pidi aga sõiduriista varastele loovutama.

Maastikurattast jäi ilma ka 12aastane poiss, kellele lasti 14. juunil Nõmmel suusahüppetorni juures gaasi näkku. 19. juunil lükkas aga paarikümneaastane noormees Tallinnas Pelguranna rannas poisi rattasadulast, istus ise rattale ja sõitis minema.

Tallinna Lõuna politseiosakonna kriminaalpolitsei komissari Arvi Kummi sõnutsi on Mustamäel ja Nõmmel kevadest saadik omanikult vägisi ära võetud poolsada jalgratast.

Väikese vägivallakasutusega ehk avalike jalgrattavarguste arv on Eestis kiiresti kasvanud. Kui 1996. aasta mais oli neid 7, siis tänavu juba 61. See number on kasvanud palju kiiremini kui üldse rattavarguste arv.

Eestis varastati tänavu mais 340 jalgratast ja mopeedi, mis on võrreldes eelmise aastaga 120 võrra rohkem. Teisisõnu jäi igal maikuu päeval sõiduriistast ilma neli rattaomanikku rohkem kui mullu. 1996. aastast on rattavargusi neli korda enam. Olukorda ilmestavad Viimsi valla konstaabli Sven Aropi sõnad: «Viimasel paaril päeval polegi siin ühtegi ratast varastatud!»

Levinuimad rattavarguste paigad on kaupluseesised, kus leidub lukustatud rataste kõrval ka lukustamata sõidukeid. Paraku ei saa ka lukustatud jalgratta omanikud oma vara säilimise suhtes kindlad olla. Rattalukk on rohkem sümboolne tõke. Politseinike sõnul piisab luku katkilõikamiseks sellest, kui korra headele tangidele vajutada. Alati pole vajagi lukku kohe katki lõigata. Pirital on nähtud ringi sõitmas pakibussi, kuhu varastatud rattad kiirelt peita saab.

Sageli varastatakse rattaid veel elumajade trepikodadest ja keldritest. Valdavalt eelistavad vargad lukustamata trepikodasid ning Vasara lukkudega keldreid. Viimsis Aiandi 4 asuva maja keldrist on varastatud vähemalt viis jalgratast. Mitmeid rattaid on kadunud ka Haabneemest Mereranna tänava majade keldritest. Eelmisel aastal jäi üks perekond seal ilma viiest saunaruumi pandud jalgrattast.

Avalike ja salajaste varguste kõrval on võimalik ka rattaid n-ö pikaks ajaks laenutada. Nii võtsid Lõuna-Eestist pärit noormehed kaks aastat tagasi kahest Saaremaa jalgrattalaenutusest kokku 13 jalgratast ja lahkusid nendega.

Kuigi jalgrataste laenutamisega tegeleva Electrumi juhataja Riho Varvase sõnul esinesid laenutajad õigete nimede all ja esitasid õiged dokumendid, pole politsei tahtnud asjaga eriti tegeleda, pidades seda laenaja ja laenutaja omavaheliseks asjaks.

Noormehed on küll üle kuulatud, aga jalgratastest pole seni jälgegi. Laenutustele tekitatud kahju ulatub aga üle 50 000 krooni.

Enamik tabatud rattavarastest-röövlitest-laenajatest on noored, 15--20aastased mehed. Tabatuid on siiski vähe, pealegi on suurem osa neist ratta edasi müünud kellelegi, kelle nime nad ei oska või ei taha nimetada.

Hind, mis varastatud, enamasti uue, hea väljanägemisega ratta eest küsitakse, on äärmiselt madal. Odavama ratta saab isegi 100 krooniga, politseinike sõnul pole teada juhtumit, kus ka uue ratta eest oleks varas küsinud üle 1000 krooni.

Vargustele paneks piiri eelkõige see, kui varastatud kraami ei ostetaks. Sageli toimub ost-müük turgudel käest-kätte-tehinguna, sest arvukad jalgratta müügikuulutused ajalehtedes ei näita, et müügiks pakutakse varastatut.

Viimsi konstaabel Sven Arop pakub ühe lahendusena jalgrataste registrit ja jalgratta omaniku tunnistust.

Avalike varguste vastu on astutud näiteks Tallinna Lõuna politseiosakonnas Glehni pargis ja Vana-Mustamäel tegutsevate jalgrattapatrullidega.

Kuigi ekspordi suurendamise tähtsuses ollakse ühel nõul, selgub, et enamik Eesti ettevõtteid ei olegi aktiivseks eksporttegevuseks valmis. Eesti ettevõtete sisemise kvaliteedikontrolli tase jääb alla välisfirmade omale. Turundusprobleemide loetelu võib veel pikalt jätkata.

Kuigi ekspordi suurendamise tähtsuses ollakse ühel nõul, selgub, et enamik Eesti eMina Mina pole oma jalgrattale lukku ostnudki, siis ei teki kiusatust ratast lukku panna ja lukule lootma jääda. Enamiku rattalukkudest lõikavad asjatundjad hetkega läbi.

Teine lukk, mida usaldada ei maksa, on Vasara lukk trepikoja või keldri uksel. See on peaaegu sama hea, kui lukku uksele mitte pannagi.

Paljudel juhtudel, kui varas on midagi kaasa viinud, on omanikud ise sellele kaudsel kaasa aidanud. Trepikojad on lukustamata, keldriaknad ööseks lahti jäetud. See teeb ihaldatava ratta asukohta teadva varga töö äärmiselt lihtsaks.

Võimalus vargaid tabada on väike, eelkõige jäävad nad vahele mõne muu kuriteoga seoses. Reeglina ei ole kaupluste eest varastajad kohalikud, ka üritatakse Tallinnast varastatud rattaid rahaks teha näiteks Lõuna-Eestis.