Kaitsekulude kasv

Teiseks valitsuse prioriteediks kuulutatud haridus saab plaani järgi ainult 6 protsenti rohkem raha.

«Need kasvunumbrid peaksid olema ümber vahetatud,» leiab OÜ Transiittehnika juhataja ja osanik Aleksander Käo. Ta on üks 20 000 Eesti ärimehest, kelle jaoks teistelt aladelt sõjaväele näpistatud miljonid tähendavad, et kiiret paranemist pole loota ei Eesti kohati eluohtlikult auklikel teedel ega ka muudes silmanähtavas puuduses vaevlevates valdkondades.

Erinevalt kaitseministeeriumist peavad tuleval aastal tänavusest pisema eelarvega leppima näiteks teede- ja sideministeerium, sotsiaalministeerium ning siseministeerium.

«Maailm on dünaamiline -- kord on rõhuasetus ühel, kord teisel asjal,» põhjendab valitsuse kava peaministri majandusnõunik Heldur Meerits. «On selge, et igale poole raha ei jätku, kuid vaevalt oleks mõtet raha säästmise eesmärgil riskida sellega, et me NATOsse ei pääse.»

Eesti NATOsse vastuvõtmise eelduseks on nõue, et kaitsekulutuste osa sisemajanduse koguproduktist (SKP) peab lähiaastatel kasvama 2 protsendini.

Eesti riigi 2000. aasta eelarve esialgses projektis kaitsele ette nähtud summa moodustab SKPst 1,6%.

Aleksander Käo meelest pole NATO piisav õigustus, et majanduslikus kitsikuses riik kulutab järjest rohkem raha sõjaväele, samal ajal kui teised valdkonnad kiratsevad.

«Ausalt öeldes ma pole kindel, et meil üldse NATOsse minna vaja on,» räägib Käo. «Kui kaitsekulutused on väiksemad, peab valitsus senisest põhjalikumalt süvenema idapoliitikasse,» põhjendab ta. «Pealegi ma usun, et kriisisituatsioonis vaatleb NATO meid niikuinii kui omasid.»

See ei tähenda, et kaitsekulutusi suurendada üldse vaja pole, märgib Käo. «Mingil määral tuleb neid loomulikult suurendada, aga majandust moonutada ei tohiks,» ütleb ta ja lisab, et esmajärjekorras peaks valitsus pigem looma tingimused majanduse madalseisust väljatulekuks ja edasiseks arenguks.

Meerits väidab, et tegelikult toob kaitsekulude tõus ja NATO liikmelisus Eesti majandusele täiesti selget kasu, sest sellega kaasnev suurem stabiilsus peaks andma lootust uutele välisinvesteeringutele.

Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) Eesti esindaja Dimitri Demekas seda juttu hästi ei usu. «Eestil on juba palju aastaid õnnestunud saada väga suuri välisinvesteeringute voogusid ka suhteliselt väikeste kaitsekulutuste juures. On raske kujutleda, et nende suurendamise tulemusena investeeringud kasvaksid,» on ta skeptiline.

Demekas valib Eesti kaitsekulutuste kasvust rääkides hoolikalt sõnu ja hoidub omapoolsetest hinnangutest. «Puhtalt majanduslikust aspektist vaadates ei anna militaarkulutused loomulikult midagi juurde,» nendib ta. «Eelarve pole aga ainult majanduslik dokument, esmajoones peegeldab see riigi poliitilisi prioriteete ja neid ei saa mina ega IMF dikteerida. Mina võin öelda seda, et majanduslikke tagajärgi tuleb meeles pidada.»

Majandusele on hea uudis see, et valdav osa järgmisel aastal riigikaitsele kulutatavast rahast jääb Eestisse.

Põhiosa 2000. aastal riigikaitsesse tehtavatest kuludest läheb infrastruktuuri arendusse, ütleb kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko. Tema sõnul on tähtsamate renoveeritavate ehitiste nimekirjas näiteks kaitsejõudude peastaap Tallinnas ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutus Tartus. Uue näo saavad plaani järgi veel Tapa õppebaas, allohvitseride kool Meegomäel ning mitu sõjaväelinnakut.

Majandussurutise tõttu kriitilisse seisu sattunud ehitusfirmadele tähendavad kaitseväe ehitised tööd ja leiba.

«Kui vaadata ehitusfirmade aastakäibeid kokku, pole kaitseministeeriumi investeeringute maht muidugi määrav. Aga tähtis on ta kindlasti,» räägib Tartu kaitsekolledzhi hoonet remontinud ASi Linnaehitus ehitusdirektor Kalev Kase.

Tellimusi saavad kaitseväelt teiste hulgas ka mööbli- ja rõivatootjad ning arvutifirmad.

Kaitseministeeriumi eelarve tähtsaks kuluartikliks on veel koolitus ja reservpataljonide loomine, mis tähendab tegevuskulude suurenemist. «Tegevuskulud ei kasva mitte sellepärast, et palgad tõuseksid, vaid üksusi tuleb juurde,» lausub Mikko.

Rahvusvahelistest projektidest peab kaitseministeerium olulisimaks õhuseireprojekti «Baltnet». See võimaldab Ämari lennuväljal radarite abil toimivas õhuvaatluskeskuses saada täpset teavet Eesti kohal taevas toimuvast.

Hoolimata järsult suurenevast eelarvest ei saa ka kaitsevägi kõiki ihaldatud hüvesid.

Näiteks jääb Paldiski rahuoperatsioonide keskus ilma uuest toiduainete laost. «Praegu saab söögivaru hoida väga väikestes kogustes ja sedagi Nõukogude armee pärandatud vajuvate põrandate ja rottidega abihoones,» kurdab lao juhataja reamees Jelena Pustovoitova.

Kapten Ants Noormägi sõnul oleks rahuoperatsioonide keskusel väga vaja veel uusi garaazhe, paremat autoparki ja veepuhastusseadet.

Mida Eestist osta ei saa, on relvad, millele kaitseministeerium järgmistel aastatel peab ilmselt kulutama järjest suurema summa. Seni on 90% masinapargist tulnud välisabina.

Järgmisel aastal kulutatakse relvastusele veel suhteliselt vähe -- peamiselt on kavas osta lihtsamat tehnikat sõjaväelaste väljaõppeks. Edaspidi näeb rahandusministeeriumile esitatud investeeringute kava siiski ette ülemineku ladude ja kasarmute ehitamiselt kahurite ostmisele.

Tõenäoliselt kiidab riigikogu valitsuse kava laias laastus heaks, sest valitsuskoalitsioon on kokku leppinud kaitsekulude suurenemise 2002. aastaks 2 protsendini SKPst.