Sedin varjutab Marlekori saatust

«Marlekor on alati olnud hea ettevõte ja on seda ka praegu,» räägib firmas 25protsendilist osalust omava ASi Merali nõukogu esimees Ülo Pärnits.

Pärnits peab silmas vineeri-ja mööblivabrikut, millest Marlekor tegelikult praeguseks ilma on. Ettevõtte juht ja suuromanik Peter Sedin, kellega koos Pärnits 1993. aastal Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi erastas, on suure osa firma varadest müünud, rentinud või pantinud.

Tänaseks on Pärnits aru saanud, et veerand Marlekori aktsiapakist ei anna talle piisavat sõnaõigust, mis võimaldaks peamiselt Sedinile kuuluva Nordika Grupi huve teenivatele otsustele vetot panna.

Pärnits süüdistab Marlekori nukras käekäigus just Sedinit, kes tema väitel on kantinud ettevõtte vara teistesse endaga seotud firmadesse, jättes Marlekorile vaid võlad.

«Meid pole seal vaja, meil puudub igasugune kontroll Marlekoris toimuva üle,» kurdab 1995. aastani Marlekori juhatuses ja hiljem nõukogus osalenud Pärnits.

1996. aasta lõpus otsustas Sedin luua Nordika Grupi tütarettevõttena ASi TVMK, millele andis üle kogu mööblivabriku opereerimise.

«Sellega sattus tootmine Sedini valdusse, meil polnud enam midagi kaasa rääkida,» märgib Pärnits, kelle hinnangul maksis TVMK Marlekorile ruumide ja tootmisseadmete eest oluliselt vähem renti, kui korralik tehas väärt oli. «Sisuliselt see lihtsalt anti ära,» kinnitab ta.

Sedini sõnul maksab TVMK Marlekorile 15 miljonit krooni aastas. Tema meelest pole see sugugi vähe, sest TVMK kannab ka ruumide haldamise kulud. «Ettevõte oli vaja reorganiseerida, et teda efektiivsemalt tööle panna,» põhjendab ta operaatorfirma loomist.

Sedini ümberkorraldustel on muuseas ka EBRD ja Phare konsultantide heakskiit.

1997. aastal otsustas Sedini osalusega Nordika Kinnisvara võtta Hüvitusfondilt 35 miljoni krooni suuruse laenu praeguseks pankrotistunud Maapanga aktsiate ostuks. Laenu tagatisena pantis Nordika Marlekori põhiomanikuna mitu firmale kuuluvat hoonet.

«Kuidas saab Nordika pantida juriidiliselt Marlekorile kuuluvaid hooneid,« küsib Pärnits, kes enese sõnul sai sellest teada alles ajakirjanduse kaudu.

«Tagantjärele oli see tehing muidugi läbikukkumine, aga see oli nõukogu otsus,» ütleb Sedin, kes Hüvitusfondi pandist rääkides nukralt muigab. «Merali (Pärnits) oli loomulikult vastu, aga Marlekori aktsionäride enamus otsustas nii.»

Sedin lisab, et laenu katteks panditud varad on senini Marlekori bilansis ja keegi pole neid realiseerima hakanud. «Kavatseme saavutada kokkuleppe nende vabastamiseks,» lubab ta.

Hüvitusfondi esindajad on samas korduvalt kinnitanud, et kavatsevad Marlekori hooned esimesel võimalusel müüa.

Tänavu juulis müüs advokaadibüroo Heta veel kolm Marlekori hoonet, mis olid panditud Ühispangast võetud laenu katteks. Ehkki hoonete bilansiline väärtus oli 36 miljonit krooni, rahuldus müüja kiirkorras läbiviidud oksjonil OÜ Wiltmest Haldus 24 miljoni krooni suuruse pakkumisega.

«Pank nõudis laenu tagasi, meil polnud muud võimalust,» nendib Sedin. Ta kinnitab, et tema ega tema osalusega firmad pole Wiltmestiga seotud.

1998. aasta aprillis müüs Sedin veel kaks Marlekori hoonet OÜ-le Tsink.

20 miljoni kroonisest müügihinnast tasus ostja vaid 8. Marlekori majandusaasta aruandes seisab lakooniline märge, et ülejäänud 12 miljonit on OÜ Tsink makseraskuste tõttu maha kantud.

«Vot nii need asjad seal käivad,» on Pärnits pahane.

Sedin selgitab, et Tsink sai hoonete ostuks garantii Maapangast. «Kui Maapank läks pankrotti, jätsid nad maksmise pooleli. See tühistab müügilepingu ja me saame need hooned tagasi,» on ta kindel.

Marlekori juhtimisega rahulolematu väikeaktsionär AS Merali pakkus möödunud aasta lõpus Sedinile oma osalust Marlekoris bilansilisest väärtusest ligi poole odavamalt, 10 miljoni krooni eest.

Sedinile adresseeritud müügipakkumises seisis, et keeldumist tõlgendatakse kui väikeaktsionäri seaduslike huvide tahtlikku ignoreerimist.

Sedin keelduski. «Ma ütlesin, et kui tahate oma osaluse võõrandada, siis palun. Aga ostja leidke ise,» seletab ta.

«Mina olen selle firma enda jaoks juba niikuinii maha kandnud,» tunnistab Marlekorist veerandit omava Merali nõukogu esimees Ülo Pärnits nukral ilmel.

Sedin õigustab oma tegusid väitega, et Merali pole sellesse firmasse pannud ühtegi senti. Tal on õigus, sest Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku juhtkonna moodustatud aktsiaselts Merali sai Marlekoris osaluse juhtimiseks vajaliku oskusteabe eest.

«Nüüd tahavad nad pidevalt ainult raha,» pahandab Sedin ja annab ühtlasi mõista, et Pärnitsal on Marlekori raha tarvis oma teiste äride kosutamiseks.

Sedin astus hiljuti tagasi ettevõtte tegevjuhi kohalt, kus ta oli 1995. aastast saadik. «Marlekoris juhtunu kurvastab mind. See on näide, kuidas riigiameti viga kahjustab mitme aasta jooksul ettevõtte tegevust,» räägib ta.

Vea tegi Sedini hinnangul maksuamet, kelle avalduse alusel arestis kohus Marlekori vara ja pangakontod ning algatas firma vastu pankrotimenetluse.

Maksuameti küsimus on ainus, milles tülitsevate aktsionäride seisukohad ühtivad: nii Pärnits kui ka Sedin peavad ameti ligi 40 miljoni krooni suurust nõuet alusetuks.

Sotsiaal- ja pensionikindlustuse maksu võla põhiosa pärineb 1993. aasta 1. jaanuarist, mil Marlekori-nimelist aktsiaseltsi polnud veel olemaski. Kõnealust võlga polnud erastamise hetkel ka Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku bilansis.

«Seega ei saa Marlekoril olla selle tasumise kohustust,» lausub Pärnits.

Sedini sõnul on nii sotsiaalameti kui ka maksuameti töötajad kinnitanud võla vaieldavust, aga keelduvad puudulikke arvutiprogramme ettekäändeks tuues selle kustutamisest. «Me oleme neile oma seisukohti tutvustanud, samuti pöördunud rahandusministeeriumi poole, aga keegi ei taha sellega tegeleda,» ütleb Sedin.

Juulis saatis Isamaaliitu kuuluv Marlekori nõukogu liige Tiit Arge kirja erakonnakaaslasest peaminister Mart Laarile, kaevates taas maksuameti nõude ebaseaduslikkuse ja riigi ükskõiksuse peale. Vastust pole ta veel saanud.

«Miks nad siis pole seda võlga kohtus vaidlustanud,» küsib maksuameti pressiesindaja Koit Luus, kuuldes Marlekori juhtide pretensioonidest. «Ettekirjutusi on nad lihtsalt ignoreerinud.»

Sedin kinnitab, et kavatseb maksuameti ettekirjutused täita. «Teeme kõik vajaliku, et pankrotti vältida,» lisab ta.

Tülikast kohtuskäimisest kiirem viis võlast vabaneda on varade firmast väljaviimine. Kuluka ja kurnava kohtuvaidluse ees on sellel meetodil veel üks eelis -- lisaks maksuametile võimaldab see lahti saada ka tülikast väikeaktsionärist.

«Võib-olla ongi neil pankrotti selleks vaja, et meist lahti saada,» oletab Pärnits ja ennustab pikki vaidlusi.