Käsi jäi lühikeseks

Juulis avaldasid Eesti majanduse probleemide kohta oma mõtteid kaks sõnakat ja hästi informeeritud meest -- Tiit Vähi ja Hardo Pajula. Nende jutt oli tingitud sarnasest ja täiesti praktilisest olukorratajust ning omajagu ka murest asjade seisu pärast. Kuigi jah, üks rääkis kui teoinimene ja teine kui analüütik.

Samas oli ka lugejate/kuulajate reaktsioon ootuspärane: pimedast toast, kus kasse pole kunagi olnudki, püüti neid palju tahes. Vähi artiklist selle kohta, millist Eesti riiki vajame, ja Pajula seletusest, et Tallinna börs ei hakanud majanduses mängima rolli, mida mängivad börsid USA ja Briti majanduses, nähti soovi mängida krooniga või arvamust, et kogu meie majandus läheb kahe panga kätte.

Tänaseks on selge, et aktsiate hind ning selle liikumine börsil ei muutu nii pea investoritele usladusväärseks orientiiriks otsuste langetamisel. Samuti ei kujunenud börsist ettevõtetele põhilist kapitali hankimise kohta.

Kahe olulise instrumendi -- rahvusliku valuuta ja ettevõtete -- vahetu turult puudumine on tekitanud Eesti majanduse tururegulatsiooni tühiku, mida ei saa karistamatult arvestamata jätta. Vähi ja Pajula otsisid sellele tühikule täidet. Kui börs ei saa täita ettevõtete hindaja rolli, jääb hindamine ja täiendava kapitali võimaldamine kellelegi teisele. Loomulikult pangale. Ettevõtete hindamine ja täiendava kapitali kaasamine ei toimu turul ja seal kujunenud hinna alusel, vaid otsustatakse hoopis kuskil kontoris. Ja kui otsuse tegemise koht on juba kontor, on pangakontor reeglina parem valik kui mõni riigiasutuse kontor.

Monopoolsuse küsimus on muidugi erakordselt tähtis ja on hea, et tänases Eestis leevendab monopoolse kontrolli tekkimise ohtu tõsiasi, et suurematel, eriti aga väliskapitalile kuuluvatel ettevõtetel on võimalik pääseda rahvusvahelisele krediiditurule. Siiski ei muuda see olematuks tõsiasja, et väikeste laenudega, neid on aga enamus, jääb nii, nagu on -- valikuvabadus on siin nullile väga lähedal. Majandusregulatsiooni seisukohalt on aga tähtis hoopis see, et lõplik hinnang kujuneb kontoris, mitte turul, mitte nähtamatu käe, vaid kinnise ukse taga oleva käe abil. Sellepärast on jutt uuest üleminekuajast rohkem kui ajakohane. Eesti majandus töötab tugevasti ebatäiuslike turgude tingimustes ja sellega peab arvestama.

Tururegulatsioon puudub meil ka teise olulise instrumendi, Eesti krooni, puhul. Tugevasti ankurdatud kroon ei kõigu koos turuga, vaid hoopis kohandab turgu ja kogu majandust enda näo järgi. Vaidlus, kas see on hea või halb, omab nüüd Eesti jaoks üksnes teoreetilist väärtust, kuid isegi sellises olukorras on kasulik jälgida, mis toimub lähedaste rahasüsteemidega Hongkongis või Argentiinas.

Kaheaastase kogemuse põhjal võime tõdeda, et ega valuutakomitee puhul need kohandumismehhanismid kriisiolukorras nii kiiretoimelised ja automaatsed olegi.

Kui enamik vigaseid tiigreid on selle aasta alguses oma majanduse, eriti tööstuskasvu ja kaubandusbilansi tugevasse plussi saanud, siis Hongkong elab veel raske kohanemisprotsessi miinuspoolel. Siseprodukt vähenes I kvartalis 3,4 protsenti, tööstustoodang 10 protsenti (tuleb nagu tuttav ette), hinnad alanesid eelmise aasta juuniga võrreldes 4,1 protsenti.

Aga ikka seisab neil ees raske restrukturee-rimine ehk palkadest ja töökohtade arvust õhu väljalaskmise protsess. Kuni see ei õnnestu, ei maksa neil majanduskasvu ja konkurentsivõime taastumisest unistadagi.

Samasugust pilti näeme Argentiinas, kus mure rahasüsteemi stabiilsuse pärast sundis valitsuse päevakorda mõtte dollariseerumisest. Kui keegi sulle veel nagu muuseas ütleb, et Venemaal moodustas tööstustoodangu juuni 1998 (see oli veel kriisieelne aeg) -- juuni 1999 kasvutempo vaatamata kõikidele möödunud aasta lõpu üleelamistele 9 protsenti, paneb see ikka mõtlema küll.

On selge, et kui Eesti riiki ei saa juhtida täpselt nii, nagu juhitakse autobaasi, saab teda juhtida veel vähem nii, nagu juhitakse Ameerika Ühendriike.

Arukas vahepealne võimalus autobaasi ja Ühendriikide vahel oleks midagi sarnast väikesele, kuid Eestist majanduslikult siiski paarkümmend korda suuremale, institutsiooniliselt tugevale, kuid samas siiski majandusliku vabaduse lippu kandvale Singapurile.

Heido Vitsuri kommentaar on vastukaja 2. augustil ilmunud Äripäeva juhtkirjale «Välisinvesteeringud piiravad pangavõimu».