Kristina Traks • 17 august 1999

Rosenbergid ei kurda

«Kui ma lähen poodi, siis ega ma ikka hinda eriti ei vaata,» ütleb Raul Rosenberg. «Hea, et ma ei pannud oma raha börsile, nagu üks Äripäeva ajakirjanik paar aastat tagasi soovitas.»

Mõlemad vennad on küll veendunud, et põllumehi peab riik toetama, kuid igapäevaseks saanud juttu raskest maaelust nende suust ei kuule. «Maal edukalt äri teha on tunduvalt raskem kui linnas, aga võimalik,» on nad veendunud.

Kaheksa aastat tagasi maal äri alustanud Rosenbergid on suurte põllumajandusühistute järel tänaseks ühed Eesti suurimad viljakasvatajad. Sel aastal on neil vili maas 1000 hektaril. Mõlemale vennale võrdsetes osades kuuluva ASi Raubri käive ulatub tänavu 5 miljonit kroonini. «Eesti keskmine talu on 18 hektarit ja sellega ikka ära ei ela, meie lööme suure mahuga,» räägivad vennad.

Tuhande hektari harimiseks on Rosenbergidel tööle võetud seitse meest. Ise nad põllul enam «musta» tööd ei tee, vaid tegelevad firma juhtimisega. Linnast Padisele tööl käivad Priit ja Raul ise nimetavad ennast mitte põllumeesteks, vaid maaettevõtjateks.

Vendade viljakuivatuskompleksi hindasid hansapankurid paar aastat tagasi 40 miljonile kroonile. Rosenbergide põllul sõidavad traktorid, mis maksavad üle kahe miljoni krooni. Traktorikabiinis on õhukonditsioneer, automakk ning arvuti. Ja traktori taga olev ader maksab mersu hinda -- pool miljonit krooni.

Kaks aastat tagasi teenisid Rosenbergid puhaskasumit 700 000 krooni ja veel eelmisel aastal oli äri kasumis. Täna pole Rosenbergid siiski kindlad, kas nad sel aastal kasumit saavad. «Ühekroonise kilohinnaga kasumit ei tule,» ütlevad nad.

Rosenbergid usuvad endiselt, et vilja kasvatamisega on võimalik hästi ära elada. «Eriti Lõuna-Eestis, seal on palju paremad mullad kui siin,» ütleb Raul. Miks ta siis Lõuna-Eestisse äri tegema ei koli? «Kui tuleks mõni ostja, maksaks kogu selle ettevõtmise eest siin hinda, millega saaks võlad tasa ja endale raha elamiseks, siis läheks teeks küll samasuguse asja mujale,» kõlab vastus.

Hetkel kuum