Kui sellele järgneb allesjääjate palga tõstmine, pean asja õigeks. Üks haritud ja hästi motiveeritud politseinik teeb rohkem kui kümme harimatut, kes ei taha tööd teha. Ettevõtjana teeksin samamoodi.
Politseiniku amet peab muutuma auametiks, mida tahetakse pidada pensionini ja mida ei taheta määrida. Siis tõuseb politseiniku maine rahva silmis.
Paraku on palju neid mehi, kes mõtlevad aina, kas saan laupäeval või pühapäeval trassi peale minna, et kiiruseületajatelt altkäemaksu koguda.
Ei taha nõustuda sellega, et politseinikke linnas liiga palju on. Alles oli kampaania, kus politseinikke rohkem tänavatele patrullima suunati. Kui need mehed nüüd ära kaovad, läheb raskeks.
Mina ise argade killast pole, see aga ei tähenda, et Tartus julge oleks. Kui kusagil koondada võiks, siis mõnes turvalisemas alevis.
Teine probleem on endiste politseinike ilmumine tööturule. Kuhu nad minna võiksid? Näiteks taksonduses, enam-vähem sobival alal, on turg praegugi üle paisutatud.
Praegune Rapla on minu jaoks turvaline. Maal on turvalisus üldse veidi teistmoodi, tuttavat inimest niisama tülitama ei hakata.
Rapla on tuntud selle poolest, et liikluspolitseinikke on palju näha. Ülejäänud politseinikega tavalises elus kokku ju ei puutu, aga kui on mingid probleemid olnud, on need kiirelt lahendatud.
Kui politseinikke vähemaks jääb, aga motivatsioon suureneb, ei saa selles olla midagi halba. Tähtis on, et juurde antav töö kompenseeritakse: kellele raha, kellele karjääriga.