Heido Vitsur • 5 oktoober 1999

Hiilgav üksindus

President Clintoni ülemöödunudnädalane veto maksude kärpimise eelnõule arvas Ühendriikides käibivast poliitilisest filosoofiast välja reaganoomika täpselt niisama kindlalt, nagu Suurbritannias oli kõrvale heidetud Thatcheri majanduspoliitiline doktriin. Natuke vähem kui kaks aastakümmet valitsenud võitlushüüe -- andke inimestele tagasi nende raha! -- on nüüd selleks korraks kõikjal arenenud maades kõrvale heidetud.

Kui Blairil oli selleks paar aastat tagasi vaja veel valijate mandaati, tegi Clinton seda kerge südame ja ilma igasuguse mandaadita. Olukord oli lihtsalt küps.

Maksude vähendamise kava ei ole enam pääsmeks võimu juurde, kuigi sellele poliitikale on ka nüüd võimalik leida mõjukaid toetajaid. Aga mõjukusest üksi jääb väheks, sest rahvas, valijad, seda raha tagasi andmise juttu lihtsalt enam ei usu ega kuula. Isikliku pikaajalise kogemuse põhjal teatakse väga hästi, et vaatamata maksude kärpimisele oma raha keegi tagasi ei saa. Uut raha, kuigi seda oli rohkem kui kunagi varem, jätkus aga üksikutele. Nii vähestele, et see on hakanud muret tegema ja pannud kirjutama isegi sellised reserveeritud väljaütlemisega mehed nagu Maailmapanga president James Wolfensohn ja peaökonomist Joseph Stiglitz.

Ülemöödunud nädalal deklareerisid nad koos Financial Timesis, et kuigi majanduskasv on kõige alus, ei tähenda kasv veel seda, et kõik on korras. Kindlast vundamendist on vähe kasu, kui majal puudub katus. Sellepärast on Maailmapank seadnud endale eesmärgiks, et elustandardi tõus kulgeks demokraatlikul, õiglasel ja jätkusuutlikul alusel. Seetõttu peab rahvatulu suurenemine olema kasuks kõigile ühiskonnaliikmetele, aitama kaasa üldisele paranemisele tervishoiu, toitumise ja hariduse valdkonnas.

Selline rõhuasetus on täiesti arusaadav, sest nüüd on reaganoomika aastate kohta olemas põhjalikud uuringud, mis näitavad kiretult, et sellest poliitikast sai kasu üksnes ühiskonna jõukam viiendik ja eelkõige üks protsent kõige rikkamaid. Kaks viiendikku elavad õitsengule vaatamata halvemini kui kakskümmend aastat tagasi.

Clintonile ei meeldinud vabariiklaste kavatsus kärpida kümne aasta jooksul makse 800 miljardi dollari võrra. Seaduseelnõu nägi ette üleüldist tulumaksumäärade vähendamist, eraldi soodustusi perekondadele, varandusmaksu kaotamist, maksuvabastusi alates tervishoiukulutustest ja lõpetades väikeettevõtluse kuludega. Võrreldes Eestiga olid vabariiklased siiski tagasihoidlikud. Tulumaksu taheti näiteks kärpida tühise ühe protsendi võrra. Vabariiklaste arvates pidi see eelnõu olema neile kindel häältetooja.

Maksude kärpimine seadnuks ohtu nii tervishoiu kui sotsiaalkindlustussüsteemi ja vähendanud föderaalinvesteeringuid haridusele. Nii ei leidnud maksude vähendamise kava toetust isegi põhimõtteliste vabariiklaste ridades: raha tagasi ei saada, küll aga tuleb riskida laste hariduse ja enda tulevikuga. Aeg, mil maksude võtmist võrreldi vaat et vargusega, mistõttu nende tühistamine oli vaieldamatult hea, on ülejäänud maailmas mööda saanud.

Kuni on tasumata võlgu, kuni riigil on rahapuudusel tegemata töid, on maksude kärpimine kahtlase väärtusega. Liiati peab riik maksude vähendamisel arvestama, et kunagi ei teata, missugused ajad ees ootavad. Majandus pole kunagi olnud täppisteadus ja maailmamajanduse soodne konjunktuur ei saa kesta igavesti. Seepärast loevad analüütikud USAs toimuvast välja ka ohusignaali. Tõus Ühendriikides ei saa kesta igavesti. Kiirelt kasvav maksebilansi puudujääk ja täielik hõivatus peavad ükskord mõju avaldama. Seda tajudes peavad konservatiivid nii Ameerikas kui Inglismaal olema üsna tasa, kui Clinton ja Blair räägivad täna konservatiivide poliitikast kui möödaniku ebaõnnestunud poliitikast. Kuigi kunagi saabub taas päev, kus valijaile on võimalik selgeks teha, et riiklikud kulutused on liiga koormavad, väärib toimuva taustal esiletõstmist Eesti, kes on nüüd jäänud üksi seilama Reagani ja Thatcheri soovitatud kursil.

Eesti maksureforme on seni nimetatud heaks poliitikaks, kuid halvaks majanduseks. Just nii näibki töötavat meil sajandivahetuse demokraatia, mille puhul pole kahjuks ette teada, mis see Eesti rahvale võib maksma minna.

Hetkel kuum