EL ohjab sisserännet

Kaitsmaks end niinimetatud majanduslike põgenike eest on mitu ELi riiki immigratsioonireegleid viimasel ajal karmistanud. 1998. a said blokis põgeniku staatuse vähem kui 30 000 taotlejat ehk 10%.

Rangemat suhtumist nõutakse ka ELi liikmeks pürgivatelt riikidelt, kellest on kujunemas omamoodi puhver bloki idapiirile. Poola on juba kaotanud viisavabaduse Ukraina ja Venemaaga, Eesti võib veel sel aastal kaotada lihtsustatud piiriületuskorra Venemaaga, sest see ei vasta Schengeni lepingule.

Leping tagab ELi kodanikele vaba liikumise allakirjutanud riikide piires. See nõuab omakorda välispiiride tugevdamist. Siit ka vajadus ühise põgenike- ja immigratsioonipoliitika järele ning ühine võitlus kuritegevuse vastu. Amsterdami lepingus on ametlik tähtaeg aasta 2004.

Tampere kohtumine oli esimene samm plaanitud suunas. Üks peamisi printsiipe uues poliitikas on kõrvaldada ümberasumise põhjused -- aidata majanduslikult riike, kust põgenike tulv on tõenäoline. Võitlust illegaalse immigratsiooni ja organiseeritud kuritegevusega tuleb tõhustada, samas kui EL peab tegema rohkem blokis põgeniku staatuse juba saanud inimeste integreerimiseks ja nende põhiõiguste tagamiseks (näiteks osalemine kohalikel valimistel). Samuti tahab liit lõpetada olukorra, kus ühes riigis asüülitaotlusele eitava vastuse saanu saab uue taotluse esitada mõnes leebema immigratsioonipoliitikaga ELi riigis.

Asüülitaotlejatelt ühe elaniku kohta on Euroopas esikohal Holland ja ?veits, Saksamaa ja Suurbritannia on lähenenud Euroopa keskmisele. Mullu tuli Hollandis 340 elaniku kohta üks asüülitaotleja, Suurbritannias 1010. Euroopa Liidu keskmine oli 1310.