EL ohjab sisserännet

Mitmel liikmeks pürgival riigil on pikk ja «poorne» piir Venemaa ja Ukrainaga, kust EL kardab parema elu otsijate tulva. Et vastumeelsus võõramaalaste ja hirm odava tööjõu sissevoolu ees kasvab, kinnitab ka paremäärmuslaste äsjane edu Austria valimistel.

ELi valitsusjuhid kinnitasid aga nii Tampere kohtumise eel kui lõppedes, et bloki ühine põgenikepoliitika pole mingil juhul katse Euroopa tsitadelli uksi kinnipanna. Poliitika aluseks jääb ikkagi 1951. aasta Genfi konventsioon põgenike õiguste kaitsest, ehk kedagi ei saadeta tagasi, keda ähvardab reaalne oht.

Samas tõdevad ministrid kohtumise lõppdokumendis, et Euroopa «mõjub magnetina inimestele kogu maailmas, kellel pole vabadusi, mida ELi kodanikud enesestmõistetavaks peavad.» Üksi pärast Berliini müüri langemist kasvas ELi riikidele esitatud asüülitaotluste arv kolm korda -- 1992. aastal taotles põgeniku staatust 692 419 inimest.

Kaitsmaks end niinimetatud majanduslike põgenike eest on mitu ELi riiki immigratsioonireegleid viimasel ajal karmistanud. 1998. a said blokis põgeniku staatuse vähem kui 30 000 taotlejat ehk 10%.

Rangemat suhtumist nõutakse ka ELi liikmeks pürgivatelt riikidelt, kellest on kujunemas omamoodi puhver bloki idapiirile. Poola on juba kaotanud viisavabaduse Ukraina ja Venemaaga, Eesti võib veel sel aastal kaotada lihtsustatud piiriületuskorra Venemaaga, sest see ei vasta Schengeni lepingule.

Leping tagab ELi kodanikele vaba liikumise allakirjutanud riikide piires. See nõuab omakorda välispiiride tugevdamist. Siit ka vajadus ühise põgenike- ja immigratsioonipoliitika järele ning ühine võitlus kuritegevuse vastu. Amsterdami lepingus on ametlik tähtaeg aasta 2004.

Tampere kohtumine oli esimene samm plaanitud suunas. Üks peamisi printsiipe uues poliitikas on kõrvaldada ümberasumise põhjused -- aidata majanduslikult riike, kust põgenike tulv on tõenäoline. Võitlust illegaalse immigratsiooni ja organiseeritud kuritegevusega tuleb tõhustada, samas kui EL peab tegema rohkem blokis põgeniku staatuse juba saanud inimeste integreerimiseks ja nende põhiõiguste tagamiseks (näiteks osalemine kohalikel valimistel). Samuti tahab liit lõpetada olukorra, kus ühes riigis asüülitaotlusele eitava vastuse saanu saab uue taotluse esitada mõnes leebema immigratsioonipoliitikaga ELi riigis.

Asüülitaotlejatelt ühe elaniku kohta on Euroopas esikohal Holland ja ?veits, Saksamaa ja Suurbritannia on lähenenud Euroopa keskmisele. Mullu tuli Hollandis 340 elaniku kohta üks asüülitaotleja, Suurbritannias 1010. Euroopa Liidu keskmine oli 1310.