Oma riskid riigi kanda
Hansapank on teinud valitsusele ettepaneku, et riik võiks kavandatava noore pere eluasemeprogrammi raames garanteerida osaliselt laenude omafinantseerimist. Kui riik asjaga päri on, langeks noorele perele antava eluasemelaenu omafinantseerimise määr 30 protsendilt 10-le. Riik garanteeriks 20%. Lisaks võiks riik tasuda ka osa laenuintressidest.
Äripäev ei toeta Hansapanga ettepanekut.
Rahandusministri nõuniku Daniel Vaariku sõnul läheb Hansapanga ettepaneku idee ja vaim igati kokku valitsuse suhtumisega. Pankadele on selline lahendus muidugi soodne. Kursirisk on niigi laenuvõtja kaelas, tagatisrisk samuti, pangal pole muud kui kasu lõigata. Pank maandab riigi abil veelgi riske ja teenib lisaintressitulu. Vastutasuks võiks siis pank ju osa intressitulust riigile anda.
On oht, et riigi garantii muudab pankade kontrolli laenuvõtjate üle nõrgemaks. Laisemaks muutuvad nii pangad kui ka laenusaajad. Võib tekkida n-ö omavalitsuste efekt. Toetudes teadmisele, et riik lõpuks ikka hädast välja aitab, laenatakse ennast lihtsalt lõhki. Raha läbimõtlemata laenamine ja kasutamine viis kaks aastat tagasi pankroti äärele Vormsi valla, hiljuti tunnistas end püsivalt maksejõuetuks Tõrva linn.
Hansapanga müügiosakonna juhataja Aivar Jõgi on BNSile kinnitanud, et riigi risk on peaaegu olematu, sest enamik laene on kinnisvaraga tagatud. Milleks aga siis veel riigi garantii vajalik on? Samuti on eluasemelaen seni olnud üks paremini tagasimakstud laenuliike. Seega on eluasemelaenu puhul ka panga risk nii või teisiti üsna väike.
Riigi garantii üks eesmärk on, et noor pere saaks lihtsamalt laenu ja enesele eluaseme soetada. Samas on muud tingimused laenu saamiseks pankadel küllalt ranged. Inimene või pere, kes laenu tahab saada, peab olema siiski heal järjel ja üsna kopsaka sissetulekuga. Seda aga enamiku oma elu alustavate noorte kohta öelda ei saa. Kes aga on juba jõudnud panga tingimustele vastava sissetulekuni, saab laenu ka ilma riigi garantiita.
Hansapanga eluasemelaenude tootejuht Kersti Arro on Eesti Päevalehele öelnud, et pangapoolselt ei ole eluasemelaenu tingimuste soodsamaks muutmist ette näha. Pank ise omafinantseerimise määra vähendada ei saa, sest seda ei luba seadus. See olekski nüüd koht, kus riik saaks õla alla panna. On ju valitsuskoalitsioon üheks prioriteediks seadnud noore pere toetamise.
Riik aga ei peaks garanteerima omafinantseeringut, või mis veel hullem, maksma laenuvõtjate intresse kinni. Riigi võimuses on muuta krediidiasutuste seadust. Siis saaksid pangad ise omafinantseeringu määra alandamisega näidata, kas nende valmisolek igale perele laenu anda (piisava ressursi olemasolu on kinnitatud nii Hansa- kui ka Ühispangast) on tõeline või on tegu lihtsalt sooviga osa oma riske riigi kanda anda.