Uus lootus neli aastat hiljem

1992.--1995. a sõjast taastuva Bosnia-Hertsegoviina tegelikku ülesehitust takistab rida tegureid. Tööstustoodang on tänaseks vaid 30% sõjaeelsest tasemest ja 70% elanikest tööta (ametlik statistika puudub). Tehased on suletud või purustatud, sest abiraha on valdavalt läinud kommunaal- ja sotsiaalsfäärile (elamuehitus, veevarustus, energeetika, tervishoid, haridus), toetamaks põgenike naasmist.

Tööstus peab esialgu toime tulema oma jõul. Siin on selge eelis välisfirmadel -- teravate etniliste pingete ja sõjakahjude tõttu on kohalikud ettevõtjad mängust väljas.

Rootsi Lindab näiteks, mis toodab ehitusel kasutatavaid metalldetaile, on 1997. aastast kasvatanud käibe Bosnia-Hertsegoviinas nullilt 5 miljonile Saksa margale. Just kiire kasvu pärast peab firma Kesk- ja Ida-Euroopa haru juht Peter Andsberg seda turgu väga oluliseks. Järgnevalt tahab firma Bosniasse tehase rajada.

Mitte kõigil ei lähe siiski nii hästi. Elektroonikafirmal Philips on probleeme kohalike importijatega, kes erinevalt makse tasuvatest välisfirmadest toovad kauba riiki makse maksmata. «Konkurents ei puuduta kaupade kvaliteeti, vaid mooduseid selle odavalt poodi toomiseks,» räägib Philipsi Kagu-Euroopa haru juht Martin van der Broek.

Suurim välisinvesteering sõjajärgsesse Bosniasse on Volkswageni ?koda tehas Sarajevos. Mullu hakati tootma ?koda Feliciat ja Octaviat. Ka VW plaanib turule jääda, seades selle sõltuvusse poliitilistest arengutest.

Ja turule võib tulla mitmeti -- ühed eelistavad Bosnia kaubanduskoja, teised, nagu Lindab, Rootsis elava horvaadi vahendusabi.

Tänaseks on välisabi organisatsioonid välja maksnud 5,1 mld dollarit. Selle raha kasutamise osas on kriitikat aga nii andjate kui saajate poolel.

«Igast viiest dollarist läheb üks abiorganisatsiooni personalile,» kaebavad kohalikud.

Abi andjad aga süüdistavad ametivõime korruptsioonis ning ligi miljardi USA dollari kõrvaletoimetamises. New York Times nimetas Bakir Izetbegovici, Bosnia kogukonna presidendi poega, riigi kõige korrumpeerunumaks meheks. Villasid siiski ei kerki ja Izetbegovic sõidab praegugi ringi oma vana logu autoga.

Sotsiaalsed lõhed on siiski tohutud. Väike ring on rahakaid, peamiselt abiorganisatsioonide personal. «Õnn pole rahas, vaid selles, palju seda on,» ütles kohalik ajakirjanik, kes saab 50 dollarit kuus. Autojuhist sõber teenib rahvusvahelises humanitaarabi agentuuris 20 korda rohkem.

Kohalike jaoks on aga kõige olulisem, et Serbia sõjamasin on lõpuks purustatud ja rahvusvaheline üldsus mõistnud piirkonna põhiprobleemi (Serbia). Nagu juubelibeebi läks oma õigest sündimise tähtajast 20 päeva üle, kuid sündis siiski tervena, loodavad ka kohalikud jõuda ükskord rahule ja jõukusele -- hilinemisega, kuid viimaks ikkagi.

Autor: Eldar Dizdarevic