Tasakaalustamine säästab energiat

Lääne-Euroopa ja ka Soome kogemus näitab, et küttesüsteemi tasakaalustamine on hädatarvilik ja teist teed küttekulude kokkuhoiuks pole.

Olemasoleva küttesüsteemi tasakaalustamise teeb töömahukaks nii uurimistöö kui ka selgitustöö elanike hulgas. Probleemi püstitamiseks tuleb välja selgitada ruumide temperatuurid mõõtmise ja elanike küsitlemise teel. Ehitise energiakulu peab võrdlema samatüübiliste ehitiste keskmise energiakuluga.

Järgmine samm on hoone tehniline kaardistamine. Kütte-ventilatsiooniala asjatundja (spetsialist) koostab küttesüsteemi skeemi, kus selgub ka olemasolevate ventiilide seisukord. Järgmiseks kontrollitakse tsirkulatsioonipumba seisukorda ja soojussõlme reguleerimisseadmete tüüpe ning reguleerimisvõimalusi. Edasi selgitatakse välja radiaatorite üledimensioneerimise juhtumid. Viimasena uuritakse akende tihedust ja soojapidavust. Tihendamata akende puhul ei saavutata tasakaalustamisega head tulemust.

Kaardistamise põhjal otsustatakse, kuidas töö sooritada ja millised seadmed vahetada. Ruumide soovitava temperatuuri alusel teeb spetsialist arvutused (tabelite ja graafikute abil või arvutil) ja koostab joonised, millelt selgub vahetatavate seadmete hulk, ventiilide eelreguleerimissuurused ja vooluhulgad. Projektis kajastub ka tööde ajagraafik. Kui hoone kohta pole säilinud mingeid jooniseid ja andmeid, tuleb hoone mõõdistada suures mahus.

Paarinädalase projekteerimise järel peab majaomanik või valdaja tulevasi kulutusi arvestades otsustama:

-- kas tasakaalustamisest johtuv küttekulude vähenemine on tasuv (kõige kehvem tulemus Soomes on 8% ja parim 36%, keskmiselt 20%);

-- kas elanike mugavuste tõus ja ebavõrdsuse vähenemine on tasuv;

-- kas soojussõlme moderniseerimisest saadav küttekulude vähenemine kuni 20% on tasuv;