Tasakaalustamine säästab energiat

Tasakaalustamata küttesüsteem ei tööta hästi, raiskab energiat ja sunnib kütte eest liiga palju maksma ning keegi majaelanikest pole toasoojaga rahul.

Jahedate ruumide elanike nurina tõttu tõstetakse tasakaalustamata keskküttesüsteemis tavaliselt ringleva vee temperatuuri. Seejärel läheb külmas ruumis parajalt soojaks, kuid teistes ruumides palavaks. See tekitab ebamugavust, suurendab tuulutamise vajadust ja mis halvim -- soojuskulud suurenevad. Arvutused näitavad, et ruumi temperatuuri tõus 1 °C võrra põhjustab energiakulu 5--6protsendilist kasvu.

Katla või soojussõlme läheduses asuvad radiaatorid saavad enam vett ja soojusenergiat kui kaugemal asuvad, sest vesi voolab torustikus sinna, kuhu ta hõlpsamini pääseb. Katla lähedal asuvate soojemate ja kaugemal asuvate jahedamate ruumide temperatuuride erinevus võib ulatuda 6 °C-ni.

Lääne-Euroopa ja ka Soome kogemus näitab, et küttesüsteemi tasakaalustamine on hädatarvilik ja teist teed küttekulude kokkuhoiuks pole.

Olemasoleva küttesüsteemi tasakaalustamise teeb töömahukaks nii uurimistöö kui ka selgitustöö elanike hulgas. Probleemi püstitamiseks tuleb välja selgitada ruumide temperatuurid mõõtmise ja elanike küsitlemise teel. Ehitise energiakulu peab võrdlema samatüübiliste ehitiste keskmise energiakuluga.

Järgmine samm on hoone tehniline kaardistamine. Kütte-ventilatsiooniala asjatundja (spetsialist) koostab küttesüsteemi skeemi, kus selgub ka olemasolevate ventiilide seisukord. Järgmiseks kontrollitakse tsirkulatsioonipumba seisukorda ja soojussõlme reguleerimisseadmete tüüpe ning reguleerimisvõimalusi. Edasi selgitatakse välja radiaatorite üledimensioneerimise juhtumid. Viimasena uuritakse akende tihedust ja soojapidavust. Tihendamata akende puhul ei saavutata tasakaalustamisega head tulemust.

Kaardistamise põhjal otsustatakse, kuidas töö sooritada ja millised seadmed vahetada. Ruumide soovitava temperatuuri alusel teeb spetsialist arvutused (tabelite ja graafikute abil või arvutil) ja koostab joonised, millelt selgub vahetatavate seadmete hulk, ventiilide eelreguleerimissuurused ja vooluhulgad. Projektis kajastub ka tööde ajagraafik. Kui hoone kohta pole säilinud mingeid jooniseid ja andmeid, tuleb hoone mõõdistada suures mahus.

Paarinädalase projekteerimise järel peab majaomanik või valdaja tulevasi kulutusi arvestades otsustama:

-- kas tasakaalustamisest johtuv küttekulude vähenemine on tasuv (kõige kehvem tulemus Soomes on 8% ja parim 36%, keskmiselt 20%);

-- kas elanike mugavuste tõus ja ebavõrdsuse vähenemine on tasuv;

-- kas soojussõlme moderniseerimisest saadav küttekulude vähenemine kuni 20% on tasuv;

-- kas termostaatide paigaldamine, mis annab kuni 6% kütte kokkuhoidu, on tasuv.

Spetsialisti abiga saab otsustada, kas ellu viia kõik küttekulude kokkuhoiu abinõud või osa neist, et ei kahjustataks hoone küttesüsteemi ega tehtaks asjatuid kulutusi. Alati tasub investeerida hoonesse, mis kestab veel aastakümneid.

Kui majaomanik leiab, et termostaatide paigaldamine kõigile radiaatoritele on liiga kallis või pole vajalik, on ka ainult tasakaalustamine alati positiivne. Termostaatidest loobudes jääb saavutamata kuni 6protsendiline küttekulude kokkuhoid. Nõuetele vastava süsteemiga võib saavutada rahuldava olukorra ja mugavad elamistingimused. Küttekatkestuste vältimiseks on olemasolevat süsteemi soovitav tasakaalustada kütteperioodi välisel ajal.

Pärast tööde lõpetamist tehakse vooluhulkade kontrollmõõtmised ja võrreldakse saadud tulemusi projektis antud suurustega. Kui erinevus on enam kui 10%, reguleeritakse ventiilid uude asendisse.

Autor: Jüri Sondla