Kas toetate laenutagatise nõude kaotamist?

Tundub, et selline lähenemine on õigustatud. Elu on edasi läinud ja moodsas maailmas ei seisne väärtus ainult mingis kinnisvaras või nodis. Samas võimaldab tagatise nõudest loobumine pankadel hasartsemalt laenata. Konkurents pankade vahel ei ole aga enam nii terav, kui see oli paar aastat tagasi.

Tagatiseta laenud on valdavalt riskantsemad ja seda võiks edaspidi kapitali adekvaatsuse nõuete osas silmas pidada. Muidugi sõltub risk ka laenajast. Näiteks tagatiseta laenamine Eesti Energiale on palju-palju vähem riskantne kui tagatisega laenamine mingile tegevust alustavale firmale.

Olen päri, et kehtivas krediidiasutuse seaduses on laenutagatise nõue eelnevast ajastust pärit ja sellise nõude fikseerimine seaduses ei sobi hästi kokku tänapäevase mõtlemisega. Sellepärast on tore, et see küsimus on päevakorda võetud. Olen kavandatava muutuse suhtes positiivselt meelestatud.

Kaldun arvama, et tagatise nõude seadusesse jätmine oleks parem. Saan aga aru, et mõnede krediidiliikide puhul, näiteks krediitkaardid, on see raske. Küsimus on selles, kas pangad hakkavad antud vabadust kuritarvitama ehk kas hakkavad väljastama laene, millel ei ole perspektiivi.

Saan aru loogikast, et hea äriplaan on peamine tagatis. Üksvahe kehtis aga loogika, et pangad võivad ise oma halbu laene provisjoneerida nii, nagu seda ise õigeks peavad. See põhimõte väga hästi ei töötanud ja ei õigustanud ennast.

Mehhaanilised reeglid on küll kohmakad, kuid nad pärsivad pankade tegevust ja täidavad põhieesmärgi. Kui jälle tekib Eestis eufooria, siis tagatiste nõue aitab vältida suuremaid vigu. Eesti panganduse ajaloost on palju näiteid, kus pangad on laenamisel olnud naiivsed ja neile on tundunud, et kõik on roosiline. Kui ajas tagasi vaadata, siis muidugi see tagatise nõue väga palju ei päästnud, aga vähemalt oli midagi tagatiseks ja laenu ei pakutud lausa õhu vastu.

Arvamus, et nüüd on pangad rootslaste kontrolli all ja sellepärast võib normatiive vähendada, ei pruugi olla õige, sest ka Rootsis oli kunagi panganduskriis. Kindlasti on rootslased veidi konservatiivsemad kui eestlased 1997. aastal, aga arvan, et see veel midagi ei välista.

Pangandusele peaks kehtima keskmisest karmimad reeglid. Finantsasutustele, kes ei kaasa hoiustajate raha, võiks olla vabamad käed. See, mida nimetatakse panganduseks, peaks olema pigem ülereglementeeritud kui liberaalne.