Mootorikütuse hinna ökonoomika

Samal ajal on suur osa tarbijatest kaotanud valikuvabaduse, olles püsikliendi allahindluste, krediitkaartide jm. kaudu haaratud «oma» firma haardesse.

Kütusefirma peamine vahend tulemuste maksimeerimisel on tõhus hinnapoliitika. On üpris vähetõenäoline, et selleks kasutatakse primitiivset cost-based skeemi, mille puhul müügihind arvestatakse ostuhinnast vaid ühe lihtsa tehtega. Maksimaalse kasumi tagab siin ikkagi sihtgrupi nõudlusel põhinev hinnapoliitika (demand oriented pricing).

Autokütus on selline hüvis, mille üldine hinnatõus toob kaasa suhteliselt «ükskõikse» ostukäitumise ehk teisiti: hinna tõstmine 10% põhjustab küll müügikoguste vähenemise, kuid kõigest näiteks 5% võrra. Sarnased tooted on ka ravimid, kommunaalteenused, sigaretid, advokaatide teenused jm.

Nn. mitteelastse nõudlusega kaupade hinnapoliitika on lihtne: mida kõrgem hind, seda väiksem käive, kuid suurem kasum. Tekib küsimus: mis takistab kütusefirmadel hindu »taevasse» tõstmast? Vastus: selle äri spetsiifika. Tänased tanklad on omamoodi supermaket'id, kus kütusemüügist teenitava kasumi kasv ei kompenseeriks kaubandusest saamata jäävat tulu, kui klientide arv väheneks.

Kui nüüd Eesti kütuseturule on jäänud vähe pakkujaid, on neil võimalik kokku leppida ning ellu viia ühtset, kasumit maksimeerivat hinnapoliitikat, toimides monopoolse grupina.

Kõik suuremad kütusefirmad on olukorras, kus hinna alandamine omaette annab küll lühiajalise kasumilisa (ja seda ka aeg-ajalt tehakse), kuid pikemat perioodi vaadates on kõigile tulusam käituda ühtemoodi: tõsta järk-järgult hinda, hoides seda koordineeritud tasemel.

Autor: Armin Laidre