Autojuhtide päevaraha pääseb maksudest

Veofirmade probleem autojuhtidele päevaraha maksmisel algas möödunud aasta lõpus, kui Tartu maakonna maksuamet nõudis Tartu Autolt viimase kahe aasta jooksul makstud päevarahadelt sotsiaal- ja tulumaksu koos viivistega 1,5 miljonit krooni. Töölähetuse korra määruse järgi oli töölähetuses viibijale õigus maksta kuni 500 krooni päevaraha maksuvabalt. Samas ütles määrus ka, et tööalaseid sõite ei loeta töölähetuseks nendel töötajatel, kelle töölepingust tulenevalt on alaline töö seotud ringsõitudega või on liikuva iseloomuga. Maksuameti tõlgendusel kuulubki autojuhtide töö viimasesse kategooriasse.

Uue määruse eelnõu lubab, et ka liikuva iseloomuga töö tegijatele võib maksta välislähetustel maksuvabalt päevaraha alammäära 350 krooni. Aasta otsa ministeeriume kirjadega pommitanud ja valitsusjuhtidele selgitustööd teinud Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni (ERAA) peasekretär Toivo Kuldkepp möönab, et mingil määral uue määrusega probleem laheneb. ERAA pakkus välja variandi, et autojuhtide maksuvaba päevaraha piirmäär oleks nagu teistel 350--500 krooni. «Mis imeloom see autojuht on, et peab olema määruses eraldi ära märgitud,» ei mõista Kuldkepp.

Määruse eelnõu koostamisega tegelenud Gunnar Mendel rahandusministeeriumist ei nõustu, et autojuhtidele seatakse uue määrusega suuremaid piiranguid kui teistele elualadele. Tema kinnitusel saab autojuht alammääras määratud päevaraha, kui on komandeeringus töölepinguga määratud piirkonnas ja ööbib väljaspool elukohta. Kui autojuht lähetatakse aga väljapoole igapäevast töö ja sõidupiirkonda, siis võib talle päevaraha maksta võrdsetel alustel kõigi teiste töötajatega. Sellest võib järeldada, et veofirmad peab kaugsõiduautojuhiga sõlmima töölepingu, mis näeb autojuhi alalise töökohana Eesti Vabariigi. Kui autojuht väljub Eesti piiridest, saab ta päevaraha maksuvabalt kuni 500 krooni päevas.

Tartu Autot uus töölähetuste hüvitiste maksmise määrus siiski maksuameti küüsist ei päästa. Mendeli kinnitusel uuel määrusel mingit tagasiulatuvat jõudu pole. Seega lasub kõigi veofirmade kohal endiselt oht, et maksuamet võib nõuda eelnevatel aastatel makstud päevarahadelt tagantjärele koos viivistega sisse sotsiaal- ja tulumaksu.

Praegu kehtiv töölähetuse hüvitiste maksmise korra teine punkt oma sõnastusega «Nende töötajate, kellel töölepingust tulenevalt on alaline töö seotud ringsõitudega või on liikuva iseloomuga, tööalaseid sõite ei loeta töölähetuseks» on uue määruse ettevalmistamisel tunnistatud lõpuks töölepingu seaduse paragrahviga 51 vastuolus olevaks. Seadusele mittevastav piirang on seni põhjustanud tõesti palju arusaamatusi ja takistanud rahvusvahelistel vedudel osalevate autojuhtide lähetuskulude hüvitamist. Uus eelnõu aga ei kõrvalda seda punkti täielikult, sätestades punkti 14 alampunktis 3.3, et «töötaja puhul, kelle töö on töölepingust tulenevalt liikuva iseloomuga või seotud sõitudega kindlaksmääratud piirkonnas, millega kaasneb ööbimine väljaspool alalist elukohta -- käesoleva korra punktis üheksa ettenähtud alammäärades». Seega on lubatud vastava iseloomuga töö tegijaile lähetuse päevaraha maksmine, kuid väiksemas määras kui teistele töötajatele. Sarnaselt kehtiva korraga ei ole aga kusagil selgitatud, milline töö ikka on liikuva iseloomuga või seotud sõitudega kindlaksmääratud piirkonnas. Ainus töö, mis on aastate vältel mitmetes kommentaarides taolise iseloomuga tituleeritud, on auto (bussi) juhtimine. Järelikult jääb ikka maksuametnik viimaseks instantsiks, kes oma äranägemisel peab ütlema, kas lähetuse päevaraha maksmine on toimunud õigete määrade järgi.