Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Millised ärimehed Eestis on teie jaoks ebausaldusväärsed?
Nimesid ma välja ei too. Me lihtsalt ei tee nendega tegemist, kui meil peaks ühe või teise juhuse läbi olema nendega kontakt. Kui me ei tea, et nad on ebausaldusväärsed, ja töö käigus see selgub -- siis püüame töösuhted ära lõpetada nii kiiresti, kui see on võimalik.
See juhtub siis, kui ei peeta kinni lepingutest, olgu need kirjalikud või suulised. Ei saa muidugi kohe öelda, et partner on suli. Asjal on mitu tahku. Üks asi on ootamatutest asjaoludest tingitud lepingute rikkumine. Teine on pahatahtlik -- firma või ärimees on tuntud kui petis või valetaja. Seda ma julgen küll väita, et nii palju, kui meil infot on, nendega ei tee me mingil juhul ka kõige parematel tingimustel koostööd.
Loomulikult neid on, ma arvan et igaühel on. Nimesid ma ei hakka lauale panema.
Ma ei räägi isegi vargustest, see on elementaarne asi -- kes ikka selgelt varastab, ükskõik, kas kohtuotsus on või veel ei ole, sellistega ei taha küll tegemist teha. Teine suurem kriteerium on sellised tahtlikud pankrotid.
Mis puudutab pahatahtlikke pankrotte ja varade kantimist, siis Bergmann, Apananski ja Eriõli mehed kuuluvad sellesse nimekirja küll.
Neid ikka on kogunenud. Mõnega ei tahaks kindlasti enam äri ajada. Minu jaoks on kriteerium väga selge -- ei tohi petta. Mis on lubatud, tuleb ära teha. Kui ühe korra võib öelda, et on tekkinud arusaamatus, et võib-olla on üksteist valesti mõistetud, siis küsitakse see asi alati üle. Kui järgmine kord tullakse juba suuremas mahus sulle jala otsa ämbrit panema ja seda juba teadlikult, siis mul on nii kiire elu ja palju tegemist, et ma ei saa seda lubada. Selle koha pealt olen ma väga karm.
Nimesid ma ei ütleks, aga eks Äripäev on ka nendest kirjutanud, need on Äripäevale ka tuttavad.
Alustaks ettevaatlikult: on inimesi, kes on ebaõnnestunud juhuse, teadmiste puuduse vms põhjustel. Need on heausksed ebaõnnestujad. Osa neist on peetud ka pahatahtlikeks, kes seda ei ole. Ma julgeks nimetada Rein Kaareperet, kes on tehtud patuoinaks. Aja kulgedes on heausksete protsent hakanud vähenema. Keskkond on stabiliseerunud, inimesed suudavad adekvaatsemalt olukorda hinnata.
Teine kategooria, kus ma nimesid nimetada ei tahaks, on pahatahtlikud. Nende jaoks on äri vahend, nad ei hooli tagajärgedest. Nemad ei põe, ei saa südameinfarkti selle tõttu ja julgevad isegi pressis öelda, et ei ole minu asi. Neid kahjuks jätkub ja nendega asju ajada ei taha. Pean silmas tippusid, kellest ka lehed erinevas kontekstis juttu teevad. Kui jälgida, mida need inimesed on öelnud asjade kohta, siis kõik nad püüavad ühel või teisel viisil objektiivsetele asjaoludele viidata, ainult järeldusi teevad erinevalt. Ja selle järgi on neid lihtne jaotada.