24. november 1999 kell 22:00

Kuidas ma ASAs rahast ilma jäin

Ei läinud minustki hr Leonid Apananskiga seotud kindlustusseltside pankrot mööda. Tõsi küll, väikeaktsionärina. Märkisin üleüldise vaimustuse harjal 1997. aasta septembris ASA Kindlustuse aktsiaid, mille hind oli 67 krooni. Kindlustus pidi olema see sektor, mis järgmisena komeedina taevasse lendab. Olin ka ise sama arvamuse esindaja.

Märkisin aktsiaid enda jaoks arvestatava summa ulatuses ja olin isegi pettunud, et nii vähe sain -- ainult 277 tükki. Rohkem ei jätkunud, niivõrd petlik on õnn. Investeerimisperioodil toimus küll üks fondiemissioon, millega aktsiaid veidi lisandus, aga ükskõik millist lõplikku arvu nulliga korrutada, on tulemuseks ikka null. Tüüpiline 1997. aasta easy come, easy go.

Tegelikult on mul hoopiski rohkem kahju seltsi klientidest, iseäranis nendest, kes endale elukindlustuslepingu sõlmisid. Olles paar aastat kohusetundlikult iga kuu maksesumma üle kandnud ja enda arvates justkui oma tuleviku kindlustanud, tuleb nüüd kibedasti kahetseda.

See on palju kibedam kaotus, kui ühe seltsi aktsionärina turule tõtates. On vahe, kas võtta aktsiate näol teadlikult riske -- või riske teadlikult maandada, milleks kindlustus peaks justkui olema seatud. Rahalises mõttes on üks või teine kahjuks ühtmoodi lõppenud, ja ega enesetunnegi suurem asi pole.

Tegelikult on mul ühe asja üle heameel ka. Mulle pakuti poolteist aastat tagasi elukindlustuslepingut Polaris Elult, mida ma vastu ei võtnud. Vanasõna järgi oleks A järel pidanud ütlema ka B. Ausalt öelda, seltsidel tuleb tublisti vaeva näha, et elukindlustuse maine taastada ja tulevasele pensionikindlustusele poolehoidu võita.

Sellegipoolest ei saa ma öelda, et kindlustusest poleks kasu olnud. Sattusin kergemasse liiklusõnnetusse, mida liikluspolitsei pea kolm nädalat uuris ja lõpuks minu kahjuks otsustas. Õnneks oli auto vabatahtliku kindlustuse poliis võtta. Tagantjärele võin nentida üksnes seda, et minu kiirem süüditunnistamine oleks auto parandustöid ainult kiirendanud. Nüüd püüan ettevaatlikum olla.

Mulle tundub, et osale kindlustusseltsidest sai saatuslikuks turu hõlvamise liigne ambitsioonikus. Võtkem kasvõi auto vabatahtliku kindlustuse tariifid, millega on kokkupuutumist olnud: need lasti üheksalt protsendilt alla umbes kolmele ja poolele protsendile aastas, omavastutuse määr ärandamise puhul oli ühtmoodi 20 protsenti.

Mis oli ühest küljest puhas raha kokkuhoid, lõi teisest küljest valusalt välja. Mitteametlikult eksisteerisid kahjukindlustusseltsid, mille poliisidest ei tahtnud remonditöökojad midagi kuulda. Ja lõpuks, mis on parem: kas maksta veidi rohkem ja olla auto remondis tõesti kindel või maksta vähem ja vaadata näkku võimalusele, et remont lükkub määramata ajaks edasi.

On teada ka autoremontla suhtumine näiteks sisselöödud aknasse: kui kindlustuspoliisi polnud, tehti töö kiiresti ära, vastupidisel juhul ei oleks asjad üldsegi nii kiiresti liikunud. Ent nii ei peaks see ju olema, et kahe tule vahele jääb heauskne klient.

Lõpuks laoti osas kindlustusseltsides finantspüramiidi: hüvitisi maksti vaevu-vaevu välja ainult uute poliiside müümise arvel. Iga bensiinijaam on akrediteerinud endale mingi kindla kindlustusseltsi; kuigi kindlustusselts oli kohe-kohe litsentsi kaotamas, müüdi poliise edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Usun, et mingi järelduse võib teha ka niisuguse tanklaketi usaldusväärsuse kohta.

Võib ju öelda, et tankla polegi õige koht lepingu sõlmimiseks, tegemist on tähtsa toiminguga. Tuleb esmalt uurida seltsi tausta, minna ise kohale, võtta lahti pikk bilanss, võib-olla kanda kaasas isegi seltside mitteametlikku usaldusreitingut. Või peaks hoopiski kindlustusinspektsiooni reitingut alandama, kui see ei ole saanud seatud ülesannetega hakkama?

Autor: Mati Feldmann

Hetkel kuum