29 november 1999

IMF versus Maailmapank

Juba mõnda aega on vaieldud, kas viimastel aastatel on tulemuslikum olnud Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) oma «käsumajandusega» või Maailmapank, mis pooldab pehmemaid meetmeid. Hiljuti Singapuris toimunud Aasia tippärimeeste konverents näitas, et see vaidlus ei ole lõppenud. Foorumil kutsus Jaapan Aasia riike üles looma alternatiivne IMF, mis ei nõuaks riikidelt karme meetmeid ega läbipaistvust.

Kas IMFi üliranged nõudmised on ikka põhjendatud, kui nad ei suuda hoida ära riikide pankrotistumist? Kas sotsiaalsed rahutused finantskriisis vaevlevates riikides on põhjustatud IMFi jäikusest? Viimast väitis Jaapani valitsus. Selliste vaadete eestkõneleja on Maailmapanga asepresident Joseph Stiglitz, kes äsja soovitas Hiinal devalveerida rahvusvaluuta.

Stiglitzi nõuanded tulid nagu palsam majandusraskustes siplevatele riikidele, kellele ei meeldi IMFi karmus ja kes otsivad võimalusi vältida eelarvekärpeid ja intressimäärade järsku tõusu. Teisalt on nende avaldustega aetud segadusse avalikkus ja rahapoliitika kujundajad. Tugevat toetust Stiglitzile näitas Jaapan, mis juba ammu tahab dikteerida Aasias toimuvat, ja Malaisia valitsusjuht Mahatir, kellele lihtsalt ei meeldi IMFi sarnased institutsioonid. IMFi seisukohti on asunud kaitsma Stanley Fischer, IMFi tegevdirektori esimene asetäitja, keda hinnatakse sama kõrgelt kui Stiglitzit.

Kummal on õigus? Või on õigus kusagil vahepeal? Täna näeme, et Kagu-Aasia riigid on kriisist kiiresti toibumas. Rahvusvaluutad, mis 1997--1998 kaotasid suurema osa väärtusest, on taastanud stabiilsuse. Naasnud on välisinvestorid. Viimasena kriisi sattunud Lõuna-Korea majanduskasv on kahekohaline ja intressimäärad pole oluliselt kõrgemad kui USAs.

Vara on veel rääkida Aasia finantskriisist minevikuvormis, aga fakt on see, et Aasia riikide majandused on taastunud ennenägematu kiirusega, ületades isegi Mehhiko vastavad näitajad kolme aasta eest. Sama võib öelda Brasiilia kohta, kus kriisi mõju jäi lühiajaliseks.

See osutus võimalikuks tänu IMFi õigele poliitikale. Valitsusjuhid Ida-Aasias, Mehhikos ja Brasiilias võtsid kuulda IMFi nõu ja rakendasid otsustavaid meetmeid, tõstes vahetuskursi stabiliseerimiseks intressimäärasid. Kui majandus hakkas kosuma, siis intressimäärad langesid ja taastus investorite usaldus.

Kagu-Aasia riigid võtsid riigieelarve range kontrolli alla, sest tervete majandusharude päästmine nõudis fiskaalset konservatismi. Raha hakkas riikidesse tagasi voolama ja vahetuskursid naasid kriisieelsetele tasemetele. See, mis esmapilgul tundus finantskrahhina, osutus lähemal vaatamisel ajutiseks tagasilöögiks, millele järgnes kiire taastumine.

IMFi lähenemine oli õigustatud, sest Aasia ja Mehhiko finantskriisidel oli palju ühist. Kahjuks ei suutnud IMF piisavalt mõjukalt näidata oma teeneid Mehhiko kriisi lahendamisel ja nii jäidki Kagu-Aasia riigid arvamusele, et nendega toimunu oli unikaalne.

Aasias ja Mehhikos kasutatud IMFi abinõusid rakendas kriisinähtude ilmnemisel 1998. aasta lõpul ja 1999. aasta alguses Brasiilia. Ka siin järgiti tuntud skeemi: valimised, praktiliselt rahvusvaluuta devalveerimine, IMFi nõuannete järgimine ja kiire stabiliseerumine.

Need kriisid on õpetanud, et IMF ei oska majanduskriise ennetada või neid juhtida. Teiseks seda, et IMFi meetodid traumast taastumiseks on asjakohased ja tulemuslikud.

Õnneks ei ole Maailmapanga pehmem poliitika ja Jaapani plaan luua kastreeritud IMF saavutanud suurt poolehoidu. Riigid, keda tabavad finantskriisid, teavad ise, mida teha.

Kui majandus raginal kokku kukub, jääb üle palvetada ja asuda karmistama majanduspoliitikat. Kriis osutub lühiajaliseks riikides, kes ei usu, et finantskriisi ja raha väljavoolu saab peatada kulutuste suurendamisega ja uute laenudega. Selline lähenemine on lihtsalt vastuolus kaine mõistusega. Seega, palju õnne, IMF! Sinu määratud ravimid võtavad vee silma, kuid tervenemine on tagatud! («© Project Syndicate»).

Autor: Rudiger Dornbusch

Hetkel kuum