Lugesin huviga artiklit «Sendijama sadamakail» (17.11. 1999) ja mulle meenus juhtum poolteist aastat tagasi.

Meie partnerid Suurbritanniast vahendasid meie ostu Hiinast ning transpordifirmaks valiti MSC. Enne kui kaup oli saabunud Tallinna, toimetasin ma kullerpostiga saabunud bill of lading'u (BL) MSC Tallinna kontorisse. Kauba saajana oli märgitud BLile meie firma, st meil olid kauba saamiseks kõik volitused.

Kuna minuga ei võetud pikalt ühendust, siis helistasin MSCsse ja mulle teatati, et nad ei saa kaupa väljastada. Põhjenduseks oli, et minu dokumendid pole korrektsed.

Kuna olime veendunud dokumentide õigsuses, siis protesteeris ka meie Suurbritannia partner, mispeale teatati, et MSC kahtlustab meie firmat kauba väljapetmises. Pärast paari nädalat ja uue BLi saatmist saime kätte kauba, lisaks pidime maksma kauba hoiustamise eest paari nädala jooksul Tallinna Sadamas mõni tuhat krooni.

Selle loo moraal minu jaoks oli lihtne: MSCd ja nendesarnaseid rahvusvahelisi suurettevõtteid me ei soovi enam iialgi oma partnerite seas näha, sest nende ülbe ja alavääristav suhtumine väikesesse riiki ja selle firmadesse on ilmne.

Kõige eelneva taustal pani mind imestama artikkel «Eesti Pank korraldas relvastatud röövi» (23.11.1999). Kui analüüsida seda juhtumit puhtpragmaatiliselt, on MSC-l juriidiline õigus, kuid nendepoolne ülbus ja mõnitus on lausa erakordne. Esiteks toimetasid nad kuus päeva varem kauba kohale, mistõttu Eesti Pank ei saanud originaal-BLi. Teiseks oleks nad pidanud tunnistama oma esimest viga ja tegema kõik, et täita kirjutamata reeglit, mis keelab raha vedelemise kuskil sadamas. Kolmandaks on selge, et vermitud ja emiteerimata raha esmane saaja on riigipank. Hinnates riske (varguse korral 20-sendiste käibelt kõrvaldamine 50 mln krooni ulatuses), on raske Eesti Pangale operatiivset tegutsemist ette heita.