Kütuseturg jõuab turumajandusse

Täna tõuseb bensiini 95E liitri hind tänu 50sendilisele aktsiisitõusule umbes 9 krooni tasemele. Aasta tagasi oli see 2,5 krooni odavam. Eesti kütuseturg on oma arengus asunud uude etappi.

Mootorikütuse aktsiisi seadus võeti vastu 21. oktoobril 1997, mil makromajanduslikud tingimused olid praegusest tunduvalt erinevad. Sisemajanduse kogutoodangu ja jaehindade kasv aastas oli 11%. Kui taolised majandustingimused oleksid säilinud, elaksid tarbijad 50sendise aktsiisitõusu aastas rahulikult üle. 1998. aastal majanduslik olukord riigis küll mõnevõrra muutus, kuid aktsiisitõusu kompenseeris naftahindade langus maailmaturul, mis kestis selle aasta kevadeni.

Ka kütusefirmade elu on siiani olnud muretu. Piisas vaid sellest, et jälgida bensiini hinna tikkeri liikumist Rotterdami sadamas, hommikul vaadata ajalehest Eesti Panga dollari kurssi ning hoolitseda, et kasumimarginaal püsiks etteantud kõikumiskoridori raames.

Kui marginaal langes või kerkis väljaspool koridori, muudeti bensiinimüügi jaehinda ning koostati pressiteade maailmaturuhindade tõusust ja dollari tugevnemisest. Tõenäoliselt võeti ka mõned telefonikõned konkurentidele küsimaks, kas teeme ära.

Tavaliselt saadi positiivne vastus, aga ka konkurentide kõhklused ei takistanud kohaliku turu kütusehindade trendikujundajatel (Statoil, Neste) oma otsuse juurde jääda. Tarbijad ning ajakirjandus reageerisid hinnatõstmisele tavaliselt nurinaga. Aeg-ajalt räägiti koguni kartellikokkuleppest, aga kõik oli platooniline, kütust tarbiti samades kogustes edasi ning kokkuhoiu eesmärgil ühtegi sõitu ära ei jäetud.

Analoogiline turusituatsioon valitses endisesse idablokki kuulunud naaberriikides. Suhteliselt lihtne äri, kus pearõhk oli suunatud konkureerivate tanklakettide kokkuostmisele, marketing oli teisejärguline. Lihtne rahateenimisvõimalus oli ilmselt ka üks põhjus, miks Statoil ja Fortum (Neste) üritasid suvel luua Balti riikides, Poolas ja Venemaal ühtse jaemüügivõrgu. Niikauaks, kuni etteantud marginaal on kindlustatud, oleks jäänud vaid kasumiosa jagamise probleem. Asi võttis uue pöörde siis, kui bensiini jaehind hakkas liikuma kiiresti üles.

Kaheksakroonine hinnatase muutus kütusetarbijale valulikuks. Autoomanikud asusid otsima odavama kütusega tanklaid ja vaagima sõitude hädavajalikkust. Pealegi sattus kriitilise hinnataseme saavutamine halvale ajale. Kütuste jaemüügi käibed on olnud aastate lõikes tsüklilised -- veebruarist juulini käibed tõusevad, alates augustist kahanevad. Salakütuse osatähtsuse suurenemise tõttu on kütuste jaemüügikäive kümmekond protsenti eelmisest aastast väiksem.

Kõikide asjaolude kokkulangemise tulemusena on kütuseturg kvalitatiivselt muutunud. Kadumas (tõenäoliselt jäädavalt) on olukord, kus suuremad kütusemüüjad muudavad jaehindu nagu üks mees.

Möödunud reedel tõstsid Shell Eesti ja Neste Eesti tanklaketid bensiini jaehinda 25 sendi ning Eesti Statoil 20 sendi võrra, Hydro Texaco jättis hinnad esialgu muutmata. Käivete langus on sundinud kütusefirmasid oma kasumimarginaali alandama novembris umbes 15--20 sendi võrra liitrilt. Tekkimas on olukord, kus kütuste hindu ei määra oma suva järgi müügifirmad, vaid seda hakkab kujundama nõudluse-pakkumise vahekord. Kütuseturule on saabumas turumajandus.

Uutes tingimustes tugevneb konkurents kütusefirmade vahel. Kasumi suurendamiseks ja isegi säilitamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et kütusefirmad suurendavad turuosa tanklate ülevõtmise abil, vaid ettevõtted peavad muutuma efektiivsemaks. Selleks tuleb kütusefirmadel hakata kokku hoidma kulusid, muuta turunduspoliitika agressiivsemaks ning kütuste hinnapoliitika paindlikumaks.

Terava konkurentsi tingimustes on alati vähemalt üks võitja -- see on tarbija.