Jalgratturite lastekodu

Rikkad ärimehed võivad klubisse investeerida nii palju raha, kui iganes suudavad, kuid nad ei saa sellest mingit tulu.

Jalgratturitega pole nii nagu korvpallurite või jalgpalluritega, et klubi neid kallilt ehk tulutoovalt edasi müüb, kinnitavad kõik klubitegelased ühest suust. Jalgrattur pole pärisori.

Kava kohaselt loovad ärimehed kinnise klubi. Uusi liikmeid sinna ei lasta. Kui, siis ainult kellegi surma korral.

Kava kohaselt maksavad klubi liikmed algatuseks keskmise palgasaaja arusaama kohaselt meeletult suurt liikmemaksu, kuna värskel klubil pole veel ette näidata selliseid tulemusi, mis potentsiaalseid sponsoreid kärbsepaberina ligi tõmbaks.

Vastsel klubil puudub ka nimi, sest suurima sponsoriga pole veel lepingut. Klubi nimi sisaldab traditsiooni kohaselt muu hulgas suurima sponsori nime.

Klubil on kokkuleppeid, mis jõustudes peaksid katma umbes kolmandiku planeeritavast eelarvest. Eelarve pole koostatud liiga konservatiivsetel alustel. Esimeseks aastaks planeeritakse 4 miljonit krooni.

Klubi mänedzher Peip Reedi selgitab, et klubi palkab jalgrattureid, kes pühenduvadki mõnda aega vaid spordile. «Loomulikult ei jõua me osta tippe nagu Lauri Aus,» tõdeb Reedi.

Paldiskit juhtinud Jaan Mölder liitub klubiga aatelistel põhjustel. Võib isegi väita, et klubi sobib ta ellu. «Mu ema ja isa olid Liidu meistrid,» nendib ta. «Olen nii palju ratast sõitnud, et tean, mis pingutust see nõuab.»

Mölder võtab rattasõitu kui elustiili. Kui tal polegi klubi liikmena piisavalt raha, on ta kasulik oma muude väärtustega. «Olen nõus reisidele kaasa minema massööri ja arstina, mul on selleks piisavalt kogemusi,» tõdeb kauaaegne sõitja. «Mitte kõik liikmed ei pea välja käima ainult sularaha.»

Julgen väita, et see üritus pole majanduslikult tulus kellelegi peale nende, kes sellest otseselt palka saavad, tõdeb Mölder.