Kas uute lõivude ja aktsiisimääradega kaetakse tulumaksuvabastus?

Minu arvates ei saa neid fakte eraldi käsitleda. Miljard, mis ettevõtete tulumaksu soodustusest laekumata jääb, kasseeritakse sisse riigilõivude, soojusenergia käibemaksu, trahvide ja ülepaisutatud aktsiiside abil.

Kütuseaktsiisi laekumise suurendamist põhjendatakse sõidukite arvu ning kütusetarbimise kasvuga, kuid seda argumenti ei toeta statistika. Aktsiisid ei ole ainsad, mille laekumisse on õhk sisse kirjutatud. Sama kehtib trahvide puhul. Riigilõivude laekumise prognoos täitub aga tänu lõivude tõstmisele ning riigilõivud on muutunud sisuliselt maksus. Viimane pomm oli riigieelarve jooksvate kulude katmine riigivara müügist saadava tuluga. See on teravas vastuolus teesiga ettevõtluskeskkonna soodustamisest.

Eelarvet koostades on käitutud põhimõttel «eesmärk pühendab abinõu» ja see miljard läheb tarbijale maksma väga palju. Ei ole mingit kahtlust, et tavakodanike väljaminekute suurenemine järgmisel aastal on põhjustatud uuest tulumaksuseadusest.

Tavakodanike väljaminekute suurenemist ei saa panna paari uue tulumaksuseadusega. Väide, et investeeringud vabastatakse küll tulumaksust, kuid riik korjab teistpidi selle raha eelarvesse tagasi, on vale. Näiteks soojahinna tõus tuleneb käibemaksuseaduse normaliseerimisest.

Trahvidega on see probleem, et need on kehtestatud erineval ajal. Sama puudutab riigilõive. Näiteks kevadel võeti vastu alkoholiseadus ja sinna hääletati sisse kõrged lõivud. Seda ei mõelnud välja praegune riigikogu, vaid see eelnõu oli valmis varem. Selliseid näiteid võib tuua ridamisi, kus erinevate seadustega on suurendatud trahve ja lõive. Nüüd korjatakse need kõik kokku ja väidetakse, et see on põhjustatud tulumaksuseadusest. Väljaminekute suurenemisel ei ole seost tulumaksuseadusega.

Väide, et ettevõtete tulumaksust vabastamisest tekkiv eelarveauk kaetakse tavakodanike arvelt, ei ole pädev. Riigieelarvet koostades on võimalik kulusid vähendada või tulusid suurendada. Kuna kulude vähendamine on valus poliitikutele ja ametnikele, siis nad valivad eelarvetulude suurendamise, mille mõju poliitikud ja ametnikud omal nahal ei tunne. Näiteks erisoodustusmaksu poliitikute ja ametnike ametiautodelt maksavad maksumaksjad.