«Noorpere kodu» projekt viib hinnad üles

Viimasel ajal meedias aktiivselt käsitletava «Noorpere kodu» idee elluviimine arenemata infrastruktuuri tingimustes kätkeb muu hulgas kommunaalmajanduse-, side- ja transporditeenuste hindade paratamatut kasvu. Nende tõus on seda suurem, mida kaugemal olemasolevast kommunikatsioonide võrgust hakkab paiknema tulevane uusasum. On ilmne, et üksi liitumismaksudega pole võimalik katta kõiki uusehitistega kaasnevaid kulutusi. Tuleb leida täiendavaid vahendeid, aga nii satume järjekordsesse võlasõltuvusse.

Selleks, et õigeaegselt ning määratud tingimuste kohaselt võlgu välja maksta, tõstavad monopoolses seisus olevad ettevõtted oma toodete (teenuste) hinda. Ajutised linnavalitsused ning ajutised valitsused ei ole nendesse probleemidesse eriti süüvinud ning on monopolide nõudmistega pea alati kaasa läinud. Sellele, kuivõrd sotsiaalselt põhjendatud on laenude võtmine ühe või teise idee alla, pole adekvaatset vastust otsitudki.

Uusasumite rajamine Tallinna ümbrusesse (Viimsi ja Rocca al Mare, Tiskre, Veskimöldre jt) ning muud motiveerimata ettevõtmised (nt oso-neerimisjaama rajamine) on oluliselt mõjutanud veemajandusteenuste tariife. Sama juhtub tõenäoliselt ka «Noorpere kodu» uusasumitega.

Kuna liitumismaksed ei taga vajalikke investeeringuid, lubavad projekti «Noorpere kodu» algatajad projektile kohaliku omavalitsuse ja riigi toetust.

Riik teeb tõepoolest üksikuile mööndusi. Nii on üldisesse katlasse liidetud Tiskre asumi ligi 12 mln krooni maksvad kanalisatsioonitrassi ehituskulud, Rocca al Mares, Viimsi poolsaarel jm paiknevad kommunikatsioonid. Vaevalt et üksikasumina oleva presidendi majaga teisiti on. Aga mis see muud tähendab kui vajadust minna järjekordselt kõigi maksumaksjate rahakoti kallale, kergitades kõikvõimalike teenuste tariife.

Seda väidet kinnitavad ASi Tallinna Vesi veetariifid ja heitvee puhastamise hinnad. Suurtest laenudest tingitult tõusid aastail 1993--1997 need vastavalt 11,7 ja 7,7 korda ning kasvutendents jätkub. Samalaadselt talitatakse ka teistes tootmis- ning teenindussfäärides.

Toodud väite kinnituseks toon veel ühe näite. Eesti Telefon, jättes Tallinna mõne linnaosa telefonside korrastamise sinnapaika, võttis ette teise projekti -- ääremaade telefoniseerimise. Firmaga Ericsson sõlmiti mitmekümnemiljoniline leping. Võib arvata, et see on monopoolsele Eesti Telefonile hoopis kasulikum äri. Eesti Telefon asus ääremaade telefoniseerimise programmi täitmist n-ö valgest lehest. Kuna aga abonenditasu oli äärealadel tinglikult võrdsustatud linnades kehtivate määradega, pidi kulutuste vahetasu keegi kinni maksma ja loomulikult tuli seda teha linlastel.

Neist näidetest peaks tegema kaks põhimõttelist järeldust. Esiteks, tuginedes projekti igakülgsele analüüsile panna paika prioriteedid, mida me saavutada tahame. Teiseks tuleks uusasumid paigutada, vähemalt esimesel etapil, võimalikult asustatud alade lähedusse, kus on rahuldav kommunikatsioonisüsteem juba olemas. Tuleb nõustuda presidendiga -- sellest aspektist vaadatuna on Tallinna lähedal kõige sobivam koht tõepoolest Paljassaare.