Parkimiskorraldus on pealinnas paigast ära

Liikluse reguleerimine parkimishinnaga, tehes parkimise hästi kalliks, on vaid üks võimalus kesklinnast autod eemal hoida. Paraku ei ole suurt vahet, kas kesklinn ummistub autodega raha eest või tasuta. Kel on linna keskuses töökoht või asju ajada, sõidab ja pargib seal ikka. Seda enam, et valitseb tegelikult tobe olukord, kus kesklinnas on justnagu kehtestatud tasuline parkimine, ent see ei toimi.

Seadusandliku segaduse tõttu ei juhtu mitte midagi, kui tasulises tsoonis parkinud sõidukijuht pileti nahaalselt ostmata jätab. Parkimiskontrolör võib küll kirjutada trahvikviitungi, ent selle saab rahuga maksmata jätta, kuna sunnimehhanism puudub. Kui veel ülemöödunud aastal ei saanud enne trahvi äramaksmist autoregistri kaudu ühtegi tehingut sooritada, siis pärast õiguskantsleri sekkumist toona kehtinud parkimisseadus enam ei kehti.

Ka täitevametnikel ei ole otsest kohustust liikluskorralduskeskuse töötajate määratud trahve sisse nõuda, kuigi see algselt nende ülesandeks plaaniti. Maadejagamine kontrolöride ja täitevametnike vahel on trahvi maksmise muutnud põhimõtteliselt vabatahtlikuks. Ja vabatahtlikud, keda oli läinud aastal vaid neljandik trahvikviitungisaajaist, on nüüd tänu oma aususele üpris totrasse olukorda seatud.

Kui parkimise eest juba raha tahetakse, peab selle maksmine olema ka võimalikult mugavaks tehtud. Mida mugavam ja lihtsam on mingi teenuse eest tasumine, seda meelsamini seda tehakse. Mobiiltelefoni abil saab juba kokakoolatki osta. Usutavasti ei ole ületamatu raskus sarnast süsteemi lähitulevikus ka parkimise puhul kasutama hakata.

Linn peaks rohkem soodustama parkimismajade kasutamist, motiveerima uute kinniste tasuliste parklate juurdeloomist, selle asemel et kuulutada lihtsalt mingi ala tasuliseks tsooniks. Ja -- last but not least -- liiklust reguleeritakse liiklusmärkidega. Nende eiramise eest karistamine ei ole enam parkimiskontrolöri, vaid politsei töökohustus. Politseiga maadejagamine ei ole aga ühegi liikleja-parkija lemmiktegevus.