Mis maksab riik?
Ei ole maailmas demokraatlikku riiki, kus pea alalise probleemina poleks avalikkuse tähelepanu all küsimus: kui palju läheb maksma maksumaksjale tema riik -- sh riigi käsutuses olevate varade (majade, autode jne) majandamine ja riigitöö (ametnike) tasustamine.
Meenutades kuulsat Parkinsoni komissioloogiaalast esimest seadust, mis humoorikale vormile vaatamata on selge elutõde, on fakt seegi, et omapäi jäetud bürokraatia kipub kasvama kontrollimatult ja iseenesest. Kuid see on vaid asja üks pool.
Teine pool on see, et riigiaparaat, sh parlament, tema allüksused ja teenindavad all-asutused ei eksisteeri eesmärgina iseeneses, vaid oluliste ühiskondlike funktsioonide täitmiseks. Mis puudutab riigikogu, siis kordan imelihtsat tõde -- pole parlamenti, pole demokraatiat. Ühe diktaatori või roomaliku triumviraadi ülalpidamine võib olla otsese kulu mõttes odavam kui sajakonna saadiku ülalpidamine, aga kas me tahame elada sellises riigis?
Kuulu järgi oli brezhnevistlik peaideoloog Mihhail Suslov tagasihoidlik inimene, kellest pärast surma jäi maha vaid kolm ülikonda ja üks mantel. Aga kas seetõttu oli NSVL riik, milles vähegi normaalne inimene tahtnuks elada?
Riigiaparaadi odavdamine ning koosseisude vähendamine ei ole ega saa olla eesmärk omaette ega isegi uhkuseasi iga hinna eest. Seega on küsimus, nagu majanduses üldse, riigiaparaadi ja tema töötajate väärtusest kogu ühiskonnale, st nendele tehtavate kulutuste vastavusest ootustele ja vajadustele, mis nende tööle esitatakse. Kui kõik öeldu kehtib enam-vähem mistahes asutuse ja firma kohta, siis on parlamendile tehtavatel kulutustel ka teatavad eripärad.
Meenutagem põhiseaduses kehtestatud 101 riigikogu liikme sünnilugu. Professor Rein Taagepera arvates peaks rahvasaadikute arv rahvuslikes esinduskodades olema lähedane kuupjuurele riigi elanike arvust. Kuupjuur pooleteisest miljonist -- see on üldistus, mitte põhjendus.
Jah, parlament on kõrgem seadusandlik kogu, kuid samas peab ta esindama elanikkonda ennast -- seega esinduskogu. Et valijal oleks võimalus suhelda oma esindajaga, peab neid olema optimaalne arv (kuupjuur 1,5 miljonist), et teada, mida valijad, huvigrupid ja spetsialistid riigikogu otsustest arvavad.
On käinud arutelud sellegi üle, kas saadikute arvu võiks vähendada (kolme ministri -- Vare, Leimanni, Opmanni -- ettepanek viia see 71-le). Riigikogu tööorganina pole tähtsaim täiskogu, vaid tema alljaotused -- fraktsioonid ja eriti komisjonid, kus tehakse ära lõviosa seaduse ekspertiisist ja ettevalmistamisest.
Arvestades, et seadusega on riigikogus ette nähtud 10 alalist komisjoni (+ 4 ajutist), st 9--10 saadikut igas komisjonis, võib saadikute arvu vähendamine alla teatava kriitilise piiri (100 lähedal) viia seaduste kvaliteedi hüppelise languseni. Komisjonid muutuvad väiksemaks, vähem demokraatlikeks (pole kohti kõigi fraktsioonide esindajatele), töökoormus kasvab üle argumenteeritud piiri ja seadusandlik protsess aeglustub (kahes komisjonis ei saa üks inimene samal ajal olla). Pealegi, riigikogu juhatuse liikmed ei saa kuuluda alatistesse komisjonidesse.
Riigikogul tuleb ka täita parlamendi kui välissuhtleja rolli. Moodustatud on 8 parlamentaarset delegatsiooni, kus on välissuhtlusega hõivatud 55 rahvasaadikut.
Tagamaks poliitiliste otsustuste vastavust erialase professionaalsuse nõuetele peab parlamendi käsutuses olema tugev nõunike ja spetsialistide potentsiaal, kelle kitsalt erialalistele teadmistele peaks iga rahvasaadik vaatamata oma erakondlikule kuuluvusele maksimaalselt toetuma.
Olgu see üheselt ja ühemõtteliselt välja öeldud -- täna meie riigikogul nõunikke piisavalt pole ja kui tahame midagi ette võtta seaduste sisulise (mitte poliitilise) kvaliteedi tõstmiseks, tuleb arutada ka riigikogu nõunike arvu suurendamist ja nende oskusteabe tõstmist. Viimane tähendab ka nende tagasihoidlike palkade tõstmist. Pisikese raha eest saadav töö ei saa olla muud kui tagasihoidlik.
Mõistan, et riigikogu pole omaette saareke ega saa elada üle piiri -- riigi võimalused on need, mis nad on. Kuid siin on üks meie parlamendi tulemuslikkuse kitsaskoht. Eelöeldu ei tähenda, et me ei peaks enda ja oma abiliste tööd aeg-ajalt kriitilise pilguga vaatama, veendumaks, et maksumaksja raha läheb tõesti sinna, kus ta meie rahvast kõige paremal moel teenib.
Autor: Toomas Savi