Ahjualused noolivad Eesti põlevkivi

Oo taevas, kuulasin Mart Laari intervjuud TV 1 uudistele, kus ta teatas, et Kanada firma Suncor tehnoloogia on nii uuenduslik, et põlevkivist saab kasulikult õli toota ja sellest õlist veel elektritki toota. Kui erinevates maailma piirkondades olevad pruunsöevarudki ei kannata ülestöötamist ja energiatoormena kasutamist, siis ammugi ei kõlba selleks põlevkivi.

See näikse nagu nakkus olevat: lastakse üks ahjualune (NRG) paja ligi, nii on kohe järgmine kah platsis. Suncori huvi Eesti vastu on ilmselt seotud keskkonnasäästunõuete karmistumisega Põhja-Ameerikas. Mistahes põlevkivi ekstensiivse kaevandamise jätkamine ning destillatsioonitehnoloogiaga põlevkivist õlide tegemine on äärmiselt keskkonnaohtlik tegevus. Sedavõrd keskkonnaohtlik, et siinse elukeskkonna huvides oleks odavam kõigile kaevureile kuni surmani nende palgaga võrdset pensioni maksta.

Suncoril oli Austraalias tõsine konflikt Greenpeace'iga. Tüüpilise kütusekompaniina räägivad nad CO2 emissiooni vähendamise vajadusest ja avavad uusi fossiilse kütuse töötlemise tehaseid. Tegemist on silmakirjaliku firmaga, kellele Eestis eeliste loomine on keskkonnakuritegu. Eestis kavandab firma kulutada 900 miljonit Kanada dollarit. Miks peaksime me 1000 töökoha lootuses sallima sellises mahus keskkonnaohtliku tehnoloogia tsementeerimist?

Suncori põhiline tehnoloogiline edu on seisnenud auruga töötanud naftapuuraukudest jääkide väljapumpamises. Seegi pole mingi ökoloogiline tegevus: võtta viimasedki fossiilse materjali deposiidid, mis on vanadesse naftamaardlatesse jäänud, põletamiseks kasutusse, mis suurendab CO2 liigset emissiooni veelgi. Kui samalaadset tehnoloogiat -- kaevanduses auruga destilleerimist -- kavatsetakse kasutada Eestis, seab see suurde ohtu Virumaa põhjaveestiku. See on projekt, mis esmapilgul sarnaneb püksitegemisega -- alguses on soe ja hea, aga pärast...

Valitsusel võiks julgust olla ahjualustele ei öelda, kui nende palumine keskkonda ohustab. Hiljem neist lahti saada on lootusetu: nad on kohe varmad teatama, et näete, rääkisime teiega siin juba ning kõht läks veelgi tühjemaks.

Kas keegi oskab kommenteerida, kuidas on uue kaevanduse avamisel veereostusega? Minu teada pole võimalik vältida kahjulike ainete (lahustuvad maagist) imbumist põhjavette. Kahtlen sügavalt, et Suncor selle eest vastutab.

Samamoodi on kaevandusveega, mida peab pidevalt välja pumpama. Kui palju sellest praegu puhastatakse ja kui palju vähemalt euronormide järgi seda teha tuleb? Lugedes Suncori tegemisi maailmas (Ida-Austraalias, Kanadas), jääb mulje, et tegu on firmaga, kelle äriideeks on jäätmetest, nt ammendunud naftamaardlatest viimanegi välja pressida, hapendada, söövitada jne.

Sellist ideoloogiat rakendatakse riikides, kus on autoritaarne valitsus, kes koos vastava äriettevõttega riigi pinnast mingist seadmest läbi laseb. Palju mugavam, kui ehitada välja infovõrk, mõelda tulevikulahendustele energeetikas, infotehnoloogias jne.

Ma teen ettepaneku, et Eesti võtaks ühena esimestest maailmas vastu poliitika, et väldime taastumatute ressursside kasutamist. See on valuline, aga võrreldav näiteks üleminekuga kütuse maailmaturuhindadele aastatel 1991-1992, samuti järsu pöördega turumajanduse suunas, mis on end üldjuhul õigustanud.