Kas töötaja liikumist piirav säte hakkab tegelikkuses toimima?
Ma ei usu, et sellisel kujul seadustatuna see kunagi tegelikus elus toimima hakkaks. Vaevalt et keegi oleks nõus töötajale maksma kahe aasta palka selle eest, et ta konkurendile midagi ei räägiks. Ma ei kujuta aga ette, et ükski asi võiks olla nii oluline saladus, et seda tuleks üle kuue kuu hoida.
Meie firmas ei ole väga palju saladusi. Mina olen seda meelt, et millegi teadmine, kuidas konkurent toimib, ei kujuta endast firmale ohtu, küll aga selle rakendamine. Firma võtmeisikutel on vastav tingimus lepingus kirjas. Mõned meie töötajad on läinud ka konkurentide juurde tööle, kuid meil ei ole kunagi sellest tekkinud mingeid tõsisemaid probleeme. Me oleme alati tähtsamaks pidanud inimese vaba valiku õigust kui et kirjutada lepingusse ahistavaid tingimusi. Aga alati võib ette tulla mingi eriline juhtum, kus kirjalikku kokkulepet on vaja ka rakendada.
Mujal maailmas on see väga täpselt seadustega reguleeritud, sh see, mis erialade töötajad mis tingimustel võivad või ei või minna konkurendi juurde tööle. Piiratakse aga selliste spetsialistide liikumist, kel on spetsiifilist teavet ettevõttest, seda reguleeritakse nii seaduse kui ka erilepingutega. Kui on tegemist väga spetsiifilise teabega, nt mõne väga olulise teadussaavutusega, võiks see piirang ka kaks aastat kehtida. Seega, kui seadus tuleb, peaks piirangu seadmine olema lubatud vaid selliste erialade töötajate puhul, kes tõepoolest väga olulist infot valdavad. Ma ei tahaks uskuda, et seadusandja nii rumal on, et ta lubab seda väga laialt rakendada. Vastasel juhul ei hakka see seadus tõesti toimima. Tegelikult saavad neis küsimustes tööandja ja -võtja omavahel kokku leppida, mina ettevõtjana ei tunne vajadust selle seaduse järele.
Infotehnoloogia areneb sedavõrd kiiresti, et arvutifirmade puhul pole mõtet kuigi pikaajalistest piirangutest rääkida, näiteks kahe aasta pärast on see info, mida töötaja lepingu lõppedes valdas, lootusetult vananenud. Võluv asja juures on see, et raamistik sellise kokkuleppe loomiseks seadusega on nagu antud, aga ikkagi on see konkreetse töötaja ja konkreetse tööandja omavahelise kokkuleppe küsimus, nii võrdväärsed vastastikused kohustused kui ka kompensatsioon.
Reaalses elu vaevalt see seadus mujal tööle hakkab kui tõesti uutes, innovaatilistes arendusorganisatsioonides, kus uuenduslik info on tõesti väga väärtuslik ning kus arenduse tulemusel on suured rahad taga, et maksta töötajale kompensatsiooni selle eest, et ta konkurendi juurde tööle ei läheks.