Kütuse segamine Eestis on muutunud sedavõrd tavaliseks nähtuseks, et seda võetakse juba kui paratamatust. Räägi palju tahad, ikka kiruvad autoomanikud, et solkkütus on ühe või teise auto mootori tuksi keeranud.

Tõsi küll, viimasel ajal on märgata kohapealse segamise vähenemist ja alates 1. juunist kehtestatud aktsiisimaks kütuselisanditele on muutnud põrandaaluste solgisegajate tegevuse suhteliselt mõttetuks.

Kuid Äripäeva hinnangul on tegemist pea liiva alla peitmisega - peagi ilmuvad bensiinikokteilid meie tanklatesse tagasi. Põhjus lihtne. On ju aktsiis kehtestatud konkreetsetele lisaainetele, mille nimetused seisavad reas vabariigi valitsuse määruses. On vaid aja küsimus, kui mõni nutikas vahendaja leiab kuskilt Venemaa avarustest analoogaine, mis annab sama efekti, kuid mille nimi veidi teisiti kõlab. Tolliametile etteantud nimekirjas sellist vedelikku pole ja aktsiisivaba kokteilimaterjal hakkab taas üle Eesti piiri rändama. Ja võib arvata, et tegemist saab olema veel hullema solgiga kui senised.

Seetõttu leiab Äripäev, et igasuguse keemia sissevedu, mille massiline rakendus Eestis on küsitav, tuleb rangelt litsentsida. Keemiatööstused, nahaparklad või kes iganes sellist ainet vajada võivad, peavad tõestama dokumentaalset vajalike keemiliste ühendite aastase koguvajaduse ja täpselt nii suures ulatuses antakse neile luba seda sisse vedada. Kõik isehakanud vahendajad pühkigu sedavõrd spetsiifilistest ainetest oma suu puhtaks.

Toorkütuse sissevedu Eestisse tuleks aga täielikult lõpetada. Ei pea olema just suur asjatundja, et mõista tõsiasja: Eestis pole võimalik kvaliteetset kütust segada. Seda tehakse vastavates tehastes, vastaval temperatuuril, vastava rõhu all. Ja kuna meil sellist tehast pole, ei ole meil midagi ka toorkütusega peale hakata.

Valmis kütuse sissevedu tuleks võtta aga rangema kontrolli alla. Täpselt tuleks jälgida, mis kanaleid pidi see Eestisse jõuab, milliste jaemüüjate tanklatesse ta müüki läheb, rääkimata regulaarsest kvaliteedi kontrollist piiril. Ainult sertifikaadist siin ei piisa, see on juba seniste kogemuste põhjal selgemast selgem.

Karistused lisaainete sisseveo reeglite eiramise eest peavad olema aga sedavõrd ranged, et vahendajatel kaoks igasugune isu riiki petta. Kui litsentsitud ettevõte kasutab keemiatooteid ebasihipäraselt või üritab riiki tuua ettenähtud kogusest rohkem, tuleb litsents ära võtta. Kui kütusemüüja toob Eestisse nõuetele mittevastavat kütust, tuleb maksta selle eest trahvi, mis pole tuhandete kroonide suurune, vaid kümneid või isegi sadu kordi suurem.

Kui riik ei suuda võltskütuse probleemi täie rangusega suhtuda, tekib vägisi kahtlus, et seadusandlik võim pole huvitatudki selle kuritegeliku äri lõpetamisest. Kui pole huvi aga niipidine, siis järelikult on see vastupidine. Sellisel juhul on ainus järeldus, et solgisegamine käib piltlikult öeldes otse Toompea võlvide all.