Kristel Raesaar • 10 oktoober 2000

Riigidirektorite kompensatsiooniklubi

Eesti Energia endine peadirektor Udo-Rein Lehtse, Tallinna Sadama endine juht Enn Sarap, Tallinna Vee endine juht Enno Pere, Eesti Loto endine juhatuse esimees Sven Kolga ja Tallinna Soojuse endine juhatuse esimees Elmar Sepp on maksumaksja taskust saanud kokku ligi kolm ja pool miljonit krooni paljalt selle eest, et nad oma kohad vabastaksid.

Tõenäoliselt laieneb endiste riigidirektorite "kompensatsiooniklubi" tulevikus veel, sest erineva suurusega lahkumishüvitised on sisse kirjutatud paljudesse teenistuslepingutesse.

Hiljuti tekitas avalikkuses pahameelt korteriskandaali tõttu lahkuma sunnitud Tallinna Soojuse juhile Elmar Sepale makstud ligi poole miljoni kroonine hüvitis.

Kui varem on kriitikast kohutatud poliitikud ajanud vallandatud juhtide hiigelsuured valurahad ammuste lepingute ja endiste võimude kaela, siis seekord tuli tunnistada, et alles tänavu jaanuaris ametisse saanud Sepp kirjutas oma teenistuslepingusse meeldivad summad linnavalitsuse praeguse koalitsiooni nina all.

Tallinna abilinnapea Ivar Virkus ei varja, et Sepa magusa lepingu taga polnud nõukogu soov meelitada ametisse ettevõttele vajalik kõva spetsialist, vaid poliitiline mäng.

"See jutt, et ta ainult ise oma lepingu valmis kirjutas, pole ka päris tõsi. Nõukogus oli ikka kritiseerimist palju," märgib Virkus. "Esialgne variant oli tal veel palju hullem."

Sepa valurahaga samas suurusjärgus summasid tuleb ilmselt välja käia ka edaspidi, näiteks ASi Tallinna Vesi juhi lahkumise korral.

Linnale kuuluva veefirma juhatuse esimehe Kalle Tiiteri kuupalk on 35 000 krooni. Töölt lahkudes ootab teda aga aastapalga ehk kokku 420 000 krooni suurune hüvitis.

Samasugune leping oli ka ettevõtte eelmisel juhil Enno Perel. "Ma arvan, et sellise suurusega ettevõtte puhul on see normaalne," leiab möödunud aasta kevadel ASi Tallinna Vesi juhiks saanud Tiiter. "Teades linnaettevõtete juhtide tingimusi, arvan, et see pole kaugeltki tipp."

Mõnevõrra väiksema kompensatsiooniga peab leppima Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise juht Juri Savitski, kes saab lahkudes kuus 27 500 krooni suurust kuupalka ehk kokku 165 000 krooni.

Need on kaks näidet linnale kuuluvate ettevõtete juhtide sahtlis ootavatest lepingutest. Erinevail hinnanguil on sinna sisse kirjutatud suured lahkumiskompensatsioonid tavalised. "Usun küll, et see on üsna levinud," ütleb Tallinna linna personalidirektor Marika Lepikult.

Juristina teab Lepikult, et formaalselt on niisugused hüvitised töölepingus põhjendatud. "Juhatuse esimehele ei laiene teistele töötajatele seadustes ettenähtud garantiid. Teda võib nõukogu vajadusel tagasi kutsuda ja sellisel juhul on teatud kompensatsioon juriidiliselt põhjendatud," selgitab ta. "Aga jääb eetiline küsimus."

Tallinna linnale kuulub kokku üle 30 ettevõtte.

Ülevaade sellest, kui kalliks neist ühe või teise direktori töölt lahkumine kujuneda võiks, linnaisadel puudub, sest tööleping on konfidentsiaalne dokument.

"Seaduslikku alust nende lepingute sisu avaldamist nõuda meil pole. Iseenesest on see muidugi imelik, et linnal omanikuna puudub info, kui palju talle kuuluvate ettevõtete juhid palka saavad," räägib pealinna personalidirektor Lepikult.

Linnadirektori töötingimusi peaksid teadma ettevõtete nõukogude juhid, aga tegelikult pole tegevjuhtide töötingimustest aimu ka suurel osal neist.

"Ma ei oska seda kommenteerida, sest leping sõlmiti enne mind," on tüüpvastus küsimusele lahkumishüvitiste kohta.

"Ilmselt on see minu viga, et ma pole nendesse töölepingutesse senini süvenenud," nendib Tallinna Autobussikoondise nõukogu esimees, abilinnapea Priit Vilba.

Ka Tallinna Teede ASi ja Tallinna Linnaehituse ASi nõukogudes osalev Vilba lubab asja uurida, kuid teatab päev hiljem siiski, et ei tea, kus juhtide töölepingud asuvad ja ei saa seetõttu nendes sisalduvaid tingimusi vaadata.

Linnaettevõtete juhtidega sõlmitud lepingutest pole pilti ka ettevõtluse eest vastutaval abilinnapeal Ivar Virkusel.

"Tavaliselt need üllatused tulevadki alles siis välja, kui lahkumine mingil põhjusel päevakorda tõuseb," oskab ta vaid öelda.

Et niisuguseid üllatusi edaspidi vältida, plaanib Virkus järgmiseks aastaks viia linnale kuuluvad ettevõtted ühte kontserni, mille finantsjuhtimine ja sisekontroll oleks koondatud ühte haldusfirmasse.

"Mõte on, et personali- ja palgapoliitika oleks ühtne - olgu siis ametites või ettevõtetes," selgitas Virkus. "See välistab ekstreemsed kokkulepped."

Sarnaselt linnaga puudub praegu ühtne palgapoliitika ka riigiettevõtetes.

Nii ei tea ministeeriumide esindajad nende valitsemisalasse kuuluvate ettevõtte juhtide teenistuslepingutest midagi.

"Ma ei usu, et keegi sellest ülevaadet omab," kinnitab rahandusministeeriumi haldusosakonna spetsialist Raivo Lattik.

"Oleks ju hea, kui kunagi asi nii kaugele jõuab, et oleks kõigist firmadest ülevaade riigil kui omanikul ühes kohas olemas."

Seni sõltuvad väljakaubeldud hüved eelkõige nõukogu heatahtlikkusest, juhi kavalusest ja poliitilistest nõksudest.

Populaarne on arvata, et lahkumishüvitised on halvad ja neid tuleks vältida. Jah, ka hamba väljatõmbamine on halb, aga seda tuleb mõnikord siiski teha. Et vähem valus oleks, on seejuures otstarbekas kasutada tuimestit.

Lahkumishüvitis on erafirmades tavaline, mujal maailmas veel enam kui Eestis. Fontes Konsultatsioonide uuringu andmetel on lahkumishüvitis ette nähtud ligi poolte tippjuhtide töölepingus. Hüvitise suurus on 1 kuni 12 kuupalka. Kui töölepingu lõpetab tööandja, on see keskmiselt 7,5 kuupalka.

Lahkumishüvitis on mõeldud selleks, et kompenseerida juhile vallandamisriski ja vähendada vallandamisest tulenevat kahju ettevõtte jaoks. Erinevalt tavalistest töötajatest, kellele on vallandamise eel ja järel ette nähtud mitmesugused garantiid, on juhatuse esimees vallandatav põhimõtteliselt päevapealt, kui tema isik või tegevus omanikele meelepärane ei ole.

Lahkumishüvitise maksmise kohustuse vaidlustamine tavaliselt positiivseid tulemusi ei anna, aga kindlasti toob kahju ettevõtte mainele. Peatselt erastatava või börsiettevõtte puhul võib see kahju olla märkimisväärne ja rahaliselt väljendatav. Niisiis saavutatakse hüvitise kohustuse vaidlustamisega just see, mille vältimiseks lahkumishüvitis välja on mõeldud.

Niisuguse olukorra vältimine polegi teab kui keeruline. Tarvitseb vaid tsiviliseeritud maailma kombel määrata inimesi äriühinguid juhtima mitte poliitiliste lepete alusel, vaid kompetentsuse põhjal, mis erinevalt võimuliidust mõne kuuga ei muutu. Ma ei räägi siin midagi ühegi konkreetse juhi kompetentsusest. Väidan vaid, et juhtide poliitilise määramise puhul pole see otsutav ja et selline praktika on äriühingule kahjulik.

Kahju võib olla makstavast vallandamishüvitisest palju suurem.

Pidi sadamajuhi kohalt lahkuma teede- ja sideminister Toivo Jürgensoni survel. Lepingus ette nähtud kompensatsiooni mõistis talle välja kohus, ehkki otsus on edasi kaevatud.

Sai kompensatsiooni 1998. aasta kevadel, siirdudes Eesti Energia juhi kohalt ettevõtte nõunikuks.

Pidi ametist lahkuma septembri lõpus kahtlustatuna ebaseaduslikes korteritehingutes.

Ettevõtet kahjumiga juhtinuna pidi ametist lahkuma pärast töölepingu lõppemist tänavu suvel. Ametis olles sai Kolga koos kompensatsioonide ja preemiatega umbes 60 000 krooni suurust kuupalka.

Pidi ametist lahkuma vastuolude tõttu tollase keskerakondliku linnavalitsusega.

Saab lahkumishüvitise kätte juhul, kui nõukogu ei pikenda tema kolmeaastast tähtajalist töölepingut

Nii palju raha tuleb ettevõttel välja käia, kui nõukogu peaks juhatuse esimehe tagasi kutsuma.

Hetkel kuum