Midagi on viltu puises maksupoliitikas

Olen 28 aastat vana mehepoeg ja olen töötanud 18. eluaastast mitmel pool Euroopas, Saksamaal ja Rootsi kuningriigis, tehes käsitööd, nagu teevad müürsepad, tislerid või pagarid. Nii on mul olnud võimalus tutvuda vahetult mitmete sotsiaalsete ja majanduslike taustadega enda ümber ja kuulda lugusid elust, maalt ja merelt.

Mulle oli meeldiv lugeda Raimo Ülavere kommentaari ?Riik võtab töötajalt matti? (ÄP 12.10), see oli naelapea pihta minu jaoks, sest ma ei olnud kuulnud meie riigi maksumääradest erinevatel tasustamisvormidel.

Selles riigi ?puises? maksupoliitikas ei ole minu arust mingit mõtet, midagi on viltu, sest oma suuruse kohta suudetaks kindlasti olla mobiilsemad ja paindlikumad, nagu seda on siinsed inimesed. Eesti on vaid üks väike tublide ja lahkete inimeste maa, kellede kohta räägitakse ainult head meie partnermaades.

Ülavere artikli taustal meenus mulle minu kunagisest tööandjast pagarimeistri reaktsioon ja libekeelsus, kui mütsi ja põlle põrmandule virutasin ja lõpparvet nõudsin, sest ta solvas teistkordselt nädala jooksul minu keeleoskust ja päritolu.

Iseenesest ma austasin toda meistrit väga tema energia ja teovõime pärast ning kirusin pooleldi oma otsust, aga hämmeldusin tõsiselt, kui ta järgnevalt mind lipitsevate lubaduste ja soosinguga tervitas. Üks mu sõber ütles selle peale, et meistrile on päris valus, kui sell jalga laseb, mitte ainult, et uut vaja jne, vaid et see näitavat avalikult, et meister on halb. Ja meister müüb enda saia.

Siiamaani oli mulle mõistmatu, miks meil siin lastakse aktiivseid ja energilisi töölisi surfata erinevate tööandjate vahet kuni õnnestumiseni või siis järgmiseni, kus ta jälle oma vitsad ja kogemused kätte saab, kuni lõpuks tüdib, väsib, murdub.

Võiks tõesti rohkem hoolida inimestest, pole ju midagi paremat, kui et sinu materiaalse poole eest hoolitsetakse plaanipäraselt aastateks ette ja teadmine, et see, millega vaeva näed, on õige ja vajalik. Aastas võiks olla üks tähtpäev, mil käiakse koostööpartneritel külas ja vaagitakse, millega on koostöös hakkama saadud. Raha tegemine on ju ?wonderful thing?.

Minu esimene spontaanne soov sel juhul ja eelneva tusa taustal oleks minna Toompeale ning uurida oma silmaga sealset sisearhitektuuri rahus ja nagu muuseas mõnelt mööduvalt ministrilt seltsimehelikult välja uurida, kuidas tal söögiisu on.

Muide, aastal 1996 kirjutas üks Schleswig-Holsteini päevaleht Eestit Kieli päevadega seoses tutvustavas lõigus, et selle riigi kiire arengutempo on tingitud just tänu valitsuse õnnestumisele palgad madalal hoida.