Optsioon ? õigus maksule ei öelda?

1. Kui aktsia börsihind ei tõusnudki üle lepinguhinna, läks asi sedapuhku vett vedama ? investor kaotas oma panuse, st optsiooni preemia. Tõenäoliselt läks see investori tuludeklaratsiooni kirja kui väärtpaberikahju. Oletame, et aktsia hind siiski tõusis.

2. Järgmise kategooria moodustavad need sirgeseljalised investorid, kes kasutasid tähtajal õigust aktsiad madalama lepinguhinnaga välja osta. Nende tehingute puhul fikseerib väärtpaberite depoo siiski aktsiate liikumise pangalt investorile ja tulumaksukohustus tekib hiljem neid aktsiaid müües. Seetõttu pole seis oluliselt erinev võrreldes lihtsa aktsiate ostmise-müümisega.

3. Viimane võimalus on kõige huvipakkuvam. Kui aktsia börsihind on tõusnud üle lepingujärgse hinna, on investor rõõmus, aga lepingu teine pool, pank, meelehärmis. Kui investor soovib aktsiad tähtajal välja osta (vt p 2), peab pank need enne ise endale muretsema. Samas võib hind vahepeal langeda, investor ei kasutagi optsiooni ja aktsiad jäävad pangale kätte. Lihtsam võimalus on pakkuda investorile võimalus võidus optsioon tagasi müüa, siis pole kummalgi poolel aktsiatega sekeldamist vaja. Investor ei saa mitte odavaid aktsiaid, vaid lihtsalt ekvivalentse (või veidi väiksema, kuid mitte tulumaksu võrra) rahasumma oma kontole.

Ka Black Jackis pakub krupjee teatud seisudes ?tasaraha?, ehkki sellest keeldumine on teoreetiliselt tulusam.

Prognoosiksin optsioonide lõppemise kolme võimaluse vahel suhetes 75-5-20. Kui enamik optsioone ei genereerinudki väärtpaberitulu, kas ongi mõtet asjast nii pikalt rääkida? Ent optsioon kui suure võimendusega tuletisväärtpaber võib ootamatult kopsaka kala kinni püüda. Optsioonide maht absoluutväärtuses oli septembri lõpus ca 70 miljonit krooni, kuldajastul kindlasti palju suurem. Sellegipoolest on tulu nendelt lepingutelt, nii tagantjärele kui ettepoole, raske prognoosida, kuna lineaarne korrelatsioon aktsia hinna ja tulu vahel puudub.

Optsiooni lahkamine oli vaid ühe väärtpaberitehingu kirjeldus, mis lõppes nii, et aktsiad ehk alusvara üldse ei liikunudki. Sama on teistegi tuletisväärtpaberitega, näiteks futuurlepingutega. Kui tulumaksuga maksustamisele lähevad vaid need tehingutulud, kus alusvara liikus, on seda vähe küll. Ja tulevikus, mil võimalused veelgi laienevad, seda vähem.

Ajakirjandusliku poole pealt tahaks lisada, et tulevikutehingud võimaldavad näiteks väita, et kodanik N ei ole selle või teise firma aktsionär. Väljavõte väärtpaberite depoost kinnitab seda väidet. Kui aga aktsiad on omandatud forvardiga (alusvara liikumine leiab aset taas tulevikus), satuvad ütluse vorm ja sisu konflikti.

Kodanik N pole tõepoolest formaalne omanik, ent sellegipoolest isik, kes on firma käekäigust vägagi huvitatud. Seega, mis on primaarne ja mis sekundaarne? Sõltub olukorrast?

Nii selle finantsmaailmaga on, et üle veepinna ulatub (liigutab ennast nähtavalt) ainult väike osa.