Haldusreformi grimass

Kummaline on kuulda ja näha, et Eestis haldusreformiga tegelevad poliitikud ja ametnikud taandavad selle vallapiiridega kontuurkaartide joonistamisele. Eesti haldusjuhtimise sisulistest probleemidest minnakse aga suure kaarega mööda.

Ainult demokraatliku riigi olemust mittemõistvad politikaanid võivad alustada avantüristlikku mängu Eesti riigi alustega. Ainult demokraatiavaenulik ajakirjandus võib kohaliku omavalitsuse volinikke ja ametnikke tembeldada Eesti riigi ja rahva vaenlasteks, kelle sõltumatuse mahasurumiseks olevat õigustatud ka vägivalla tarvitamine ilmeksimatu kohtumõistja rolli omastanud keskvõimu poolt. Selline lähenemisviis kutsub paratamatult esile ühiskonna lõhestumise ja terava konfrontatsiooni, mis juhib nii ametiasutused kui ka inimesed kõrvale Eesti arengu tähtsate ülesannete lahendamisest.

Eesti riigi halduskorraldust tundev inimene mõistab, et selle ideoloogilised alused ja organisatsioon ei vasta demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Eesti riigikorraldus pärineb oma ideoloogiliselt olemuselt ja organisatsiooniliselt ülesehituselt totalitaarsest tsentraliseeritud N Liidust.

Kümnenda iseseisvusaasta künnisel on turu valitsemise tingimustes majandusliku ellujäämise probleemid Eestis enamasti lahendatud. Turg ei täida oma funktsioone Eestis küll hästi, aga siiski vähemalt rahuldavalt. Turuvabaduse põhimõte juba toimib, turuvastutuse põhimõte aga veel mitte. Mahhinaatorid, kantijad, ärastajad ja muud petised moodustavad Eesti varakate inimeste kihist olulise osa. See tähendab aga, et riik ei ole Eestis haldussuutlik. Keskvõim ei suuda meil veel kogu ühiskonna arengut tagavat poliitikat välja töötada.

Eestis on keskvalitsus ära andnud kõik oma majanduslikud funktsioonid, sest peaaegu kõik riigiettevõtted on erastatud. Varsti on oma ettevõtetest lahti ka omavalitsused. Ega peale halduse Eesti riigil enam millegagi tegeleda ei olegi. Paraku lähenetakse haldusreformile Eestis aegunud nõukoguliku mõttestambiga.

Sellest siis soov tegeleda haldusreformi sildi all ametnike ümberpaigutamisega, siia või tänna pillutamisega, suuremas või väiksemas pundis kokkusobitamisega. Lühidalt ? tegeletakse nn haldusterritoriaalse reformiga.

Selline tegevus oli oluline totalitaarses ühiskonnas riigiisade isikliku võimu kindlustamiseks ametnike üle. Demokraatliku riigi arengu seisukohalt on ametnike ühe- või teistsugusel üles- ja ümberrivistamisel sedavõrd väike tähtsus, et selle arutamine ei tasuks trükimusta kulutamist. Haldusüksuste territoriaalsest korraldusest saab ja tasub rääkima hakata alles siis, kui sisuline haldusreform on tehtud.

Vallapiiride probleemide arutamine ja otsustamine on pealegi nii sisuliselt kui ka põhiseaduslikult haldusüksuste rahva enda asi. Keskvõim tohib siin esineda üksnes nõustaja ja abistaja rollis. Eestis valitseb kahjuks demokraatliku haldusmõtte terav defitsiit. Keskvõim püüab haarata kohaliku suhtes käsutaja ja karistaja õigusi reformi tagajärgede eest mingitki vastutust kandmata.

Eestis ei ole veel alanud isegi demokraatliku riigi halduskorralduse ideoloogiliste aluste arutelu. Haldusideoloogia on endiselt nõukogude käsumajandusest pärineva tsentraliseeritud halduskorralduse kammitsais. Radikaalne haldusreform on aga Eestis hädavajalik (vt tabel).

Haldusterritoriaalsed ümberkorraldused on peamises osas kohalike omavalitsuste pädevuses ja nende eesmärgiks on valdade koostöös ilmnevate probleemide lahendamine. Keskvõimu ülesandeks on hoolitseda:

- demokraatia arendamise valdkonnas selle eest, et kohalikud omavalitsused ei viiks majanduslikel või muudel kaalutlustel ühinedes esmast võimutasandit rahvast liiga kaugele;

riigi asustatuse valdkonnas selle eest, et kohalikud omavalitsused tagaks maaasustuse toetamise vajalike haridus- ja kultuuriasutustega.

Keskvõimu survel toimuvad vastupidise suunaga haldusterritoriaalsed ümberkorraldused kujutavad endast ainult demokraatia ja riigi lammutamist.