9. november 2000 kell 22:00

Õigem on loobuda madala palga poliitikast

Mõttevahetus alampalga küsimuses Äripäeva veergudel on kiiduväärt. Alljärgnevalt mõned täiendused ja kommentaarid ka ametiühingute seisukohast. Esiteks, väide, nagu põhjustaks alampalk tööpuudust, ei pea paika Kesk- ja Ida-Euroopa siirderiikides. Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) asjakohased uuringud tõestavad seda täiesti ühemõtteliselt.

Oletus, et alampalga saajaid on Eestis vaid 5-6%, on parimal juhul ebatäpne ? tunduvalt tõepärasem on sotsiaalministri hiljutine väide, et alampalgalt maksab makse 110 000 inimest. Kui alampalka saab 15-18% töötajatest, on see oluline sotsiaalne indikaator mitte ainult nende inimeste, vaid kogu ühiskonna jaoks. Pole mingit kahtlust, et alampalga saajate ebaproportsionaalselt suur osakaal Eestis annab tunnistust sellest, et nn ümbrikupalkade maksmine on meil vägagi laialt levinud praktika.

Seetõttu napib raha sotsiaalkindlustuse, riigi ja kohalikes eelarvetes ning lõppkokkuvõttes kannavad kahju kõik peale ümbrikupalga maksja. ?Kokku hoiab? ainult ebaaus tööandja, kes pistab maksmata jäetud maksud oma kaukasse ? varastades kõigi ausate ühiskonnaliikmete tagant. Kas tõesti sellise suhtumise soodustamist ja süvendamist peavadki vajalikuks kõik need, kes võtavad sõna alampalgast loobumise poolt? Samas kurdavad just tööandjad üha rohkem ebaausa konkurentsi üle.

Aastaid on alampalk moodustanud meil napilt kolmandiku keskmisest palgast. Kõik need aastad on ametiühingud juhtinud tähelepanu sellele, et see suhe on põhjendamatult väike. Palkade, sh alampalga, madal tase välistab töötajate arengu. Ometi taotlevad kõik üleskutsed kaotada alampalk täna vaid üht eesmärki ? suruda meie niigi madalamaid palku veel allapoole. Kõrgem palk mitte üksnes motiveerib töötajat, vaid annab ka tööandjale võimaluse töötajalt rohkem nõuda.

Kui ettevõtja tõepoolest ei suuda maksta alampalka isegi sedavõrd madalal tasemel, kerkib paratamatult rida elementaarseid küsimusi. Millise kvaliteediga on tema toodang ja millisele sihtrühmale seda valmistatakse? Milline on sellise ettevõtte tulevikuperspektiiv üha teravnevas sisemaises konkurentsis, rääkimata üha rahvusvahelisemaks muutuvast majandusest?

Kuidas saab inimene investeerida oma kvalifikatsiooni tõstmisesse või kutsealasesse arengusse, kui tema madalast palgast ei piisa isegi elementaarsete vajaduste rahuldamiseks? Kuidas peaksid töötajad arendama uusi tööalaseid oskusi, rääkimata sammu pidamisest tehnoloogia progressiga? Pigem toob see kaasa inimkapitali mandumise ja kvalifitseerimata töötajate arvu suurenemise. Kuidas suudab ühiskond tervikuna tulla toime üha uute tehnoloogiliste väljakutsetega?

Ka ILO eksperdid on osundanud ohule, et madalate palkade poliitika, millega on püüdnud edu saavutada Kesk- ja Ida-Euroopa ettevõtjad, pöördub pikemas perspektiivis nende endi vastu ja hakkab pidurdama ettevõtluse arengut. Eelkõige kärbib sadade tuhandete töötajate sissetulekute hoidmine väga madalal tasemel siseturu ostujõulist nõudlust. See omakorda ei lase arendada väike- ja keskmisel ettevõtlusel.

Hetkel kuum