Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pristise palganumbrid olid objektiivsed
Ettevõtte esindaja reaktsioon Äripäevas ilmunud artiklile kahtlaselt madalatest palkadest ASis Pristis oli ootuspärane: tegemist on valeandmete, konkurentide pealekaebuse ja turvaliidu vimmaga (ÄP 28.11 ?Keskmine palk ASis Pristis on 7000 krooni?).
Securitas Eesti AS, maailma suurima turvakontserni tütarfirma, on turvaettevõtete liidu (ETEL) liige 1997. aastast. Kogu selle aja on aus maksude maksmine ja ümbrikupalkade küsimus olnud liidu tähelepanu all. Probleem on vaid olnud objektiivsete andmete kättesaadavuses.
Peab tunnistama, et Securitasele on see teema erakordselt oluline, sest rahvusvahelise kontserni finantsdistsipliin on välistanud isegi mõtte topeltstandardite kasutamisest, mis paraku pole aga võõras nähtus Eesti turvaturul. ETELi Äripäevale esitatud 27 turvatehnika ettevõtte palkade võrdlus oli tellitud Krediidiinfolt ja tugineb kolme aasta äriregistri andmetele.
Need on objektiivsed arvud, mis tõstatavad küsimuse, kuidas saavad samas majanduskeskkonnas tegutsevate ettevõtete keskmised palgad erineda kordades ning, kuidas on üldse võimalik, et suurima käibega turvatehnika firma keskmine palk jääb keskmisele (4750 kr) alla ligikaudu 800 krooni?
Andmetes oli ka drastilisemaid näiteid turul tegutsevatest väikefirmadest, kuid samas on isegi mõne väljaspool Tallinna asuva turvaettevõtte palganumbrid keskmisest märgatavalt kõrgemad. Liidu ülesanne oli tõstatada probleem, ÄP arendas teemat edasi ja pani faktid ajakirjanduslikku konteksti. Et liit kommenteerib oma seisukohti, on igati loomulik. Et seda teevad juhatuse liikmed, on ka ilmselt arusaadav. Kui Tauno Liiv Pristisest kaitseb eesti keskmisest madalamat palgataset majandussurutisega, siis oli ju olukord tollal kõigile ühesugune.
Kuidas aga õnnestus 1999. aastal kahekordistada käivet 66 mln kroonini, võttes tööle kümmekond varasemast veelgi madalama palgaga töötajat, jääb ilmselt imeliste õnnestumiste valdkonda.
Probleem on üldisem ega puuduta ainult turvaturgu. Tööjõu kulu on enamike ettevõtete suurim kuluartikkel, mistõttu võib tekkida kiusatus seda kasumi suurendamiseks ja konkurentsieelise saamiseks minimeerida mitteausal teel. Mille arvel? Väljakujunenud sarnaste tööjõu hindade puhul sageli ebaseaduslike palgaskeemide kaudu riigimaksude arvel.
Et Eesti maksuadministratsioon ei ole suutnud õigupoolest midagi ette võtta, on eelkõige majandusharu liitude ülesanne ausa konkurentsi tagamiseks pöörata sellele pidevat tähelepanu. Seda kõigi ausalt tegutsevate ettevõtete ja kogu ühiskonna huvidest lähtuvalt, sest see on teiste arvel elamine ja sisuliselt piraatlus. Loodame, et ÄP on selles küsimuses jätkuvalt sama resoluutne.