8000krooniseid isasid ja emasid pole

Samal ajal, kui erakoolid on täis õpilasi, kelle vanematel paarikümnest tuhandest kroonist aastas kahju pole, püsib Tallinna linna Iru Hooldekodu euroosakond pooltühi. Kümnest kohast, mille eest hooldusalusel tuleb tasuda kuus üle 5000 krooni, kasutatakse vaid paari.

Täituvus on parem nende tasuliste kohtade osas, kus linn 2500 krooni juurde maksab. Linna abiga on 25 kohast täis kümme.

Samas tunduvad vanurite elutingimused hooldekodu renoveeritud elukorpuses ideaalsed. Tavalise vanurilõhna asemel on tubades ja koridorides uusehitise hõng. Vannitubades ja WCdes kiiskavad kahhelkivid. Puitvoodid lasevad end mugavasse asendisse sättida. Toit tuleb sööklast erilises karbis. 3 krooni eest päevas saab tuppa televiisori, 2 krooni eest võib rentida telefoniaparaadi.

Need vanurid, kes linna või lähedaste abiga euroelamise saanud, on väga rahul. ?Siin on kodune, hubane,? kinnitas 79aastane Irina Vellendi, kes enne hooldekodusse jõudmist veetis seitse kuud haiglas. Raha hooldekodus viibimise eest maksavad Vellendi sugulased.

Huvi hooldekodu euroosakonna vastu tunnevad paljud, sealhulgas väliseestlasest vanurid. Samas on hinnatase Eesti inimesele üllatav ja paljudele üle jõu käiv. Hooldusvoodi eest kahekohalises toas tuleb maksta 175 krooni ööpäevas ehk 5338 krooni kuus.

Ühekohaline tuba on hoopis kallis: põetusvoodi ööpäeva hinnaks on seal Tallinna linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuamet määranud 287 krooni, mis kuus tähendab 8754kroonist väljaminekut.

Samal ajal on vanurid järjekorras n-ö tasuta kohtadele, kus hooldekodule tuleb jätta 85% pensionist. Iru hooldekodu 350 kohta on ammendatud.

Tõsi, järjekord hoolduskohtadele väheneb. Järjekorda võetakse ainult neid, kellel tõeline häda. ?Hiiglapikkade järjekordade aeg on möödas,? kinnitas vanurite suunamiskomisjoni juhtiv Lea Möll. Praegu ootab hooldekodukohta 20 inimest.

Lea Mölli kinnitusel on hooldekodusse suunatute seas erandina ka neid hooldust vajavaid vanureid, kellel korter pettusega käest võetud või kes elavad sundüürnikule kuuluvas majas.

Enamik korteripettuse ohvreid või välja tõstetud sundüürnikke ei saa siiski hooldekodukohale loota. Põhja-Tallinna sotsiaaltöötaja Vilma Prisjaznaja kinnitusel pole harvad juhused, kus pensionär on sunnitud sotsiaalöömaja otsima. ?Eriti hull oli lugu mõned aastad tagasi, kui kinnisvarafirmad kortereid niimoodi välja petsid, et inimestele isegi dokumente alles ei jätnud,? kinnitas ta.

Sundüürnike probleem on väga terav Tartus, kus linnal on ainult 400 korterit, mida õnnetute tarvis võiks kasutada. ?Neist saame kuus arvestada nelja-viiega,? sõnas Tartu linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna peaspetsialist Indrek Sooniste. ?Ülejäänutel tuleb leppida varjupaiga või tänavaga.?

Samas on Sooniste sõnul kiiresti kasvanud välja tõstetud sundüürnike arv. ?Üürid tõusid meeletult,? kommenteeris ta.

Juhtumeid, kus ilma elamispinnata inimesi hooldekodusse paigutatakse, luges Sooniste erandiks. ?Aastas meenub mulle 3?4 sellist juhtu,? sõnas ta.

Samas võib näiteks hooldust vajav Tallinna korteriomanik oma korteri linnale kinkida ja selle eest elu lõpuni hooldekodu koha saada, kinnitas Tallinna Haabersti linnaosa sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Tatjana Sarzanova.