Lähiaja ohud Eesti majanduses

Eesti majandus on jõudmas jätkusuutlikule arengurajale. See tähendab, et peamised majandusnäitajad (majanduskasv, inflatsioon, investeeringute tase, jooksevkonto puudujääk jne) ning nendevahelised põhiproportsioonid peaksid mitu aastat püsima küllalt lähedastena praegustele. Samas on võimalike lühiajaliste kõrvalekallete oht 2001.a suhteliselt suur. Järgnevalt mõned näited võimalikest arengutest.

Vene kriisi järgne arengukäik ei paku veel täit vastust küsimusele, kas majanduskasvu püsimine 5-6% tasemel aastas eeldab suuremaid investeeringuid kui seni. Või on meil tõesti juba välja kujunenud ressursisäästlikum majandusstruktuur? Isegi kui väiksematel investeeringutel põhinev struktuur on juba olemas, on järgnevatel aastatel kavas rida suurobjekte (keskkonnakaitses, energeetikas), mis kokkuvõttes tähendavad senisest suuremaid investeeringuid. Et sisemaine sääst ei kujune tõenäoliselt oluliselt suuremaks kui mullu, on tulemus välistasakaalu halvenemine.

Kuigi õpikutarkus rõhutab, et jooksevkonto puudujäägi suurenemine ei ütle iseenesest midagi majanduse ?tervise? kohta, samastab valitsev arusaam selle majanduse haavatavatuse suurenemisega. Eeskätt just siirderiikide puhul oodatakse jooksevkonto puudujäägi vähenemist või vähemalt püsimist senisel tasemel. Jooksevkonto puudujäägi suurenemine võrdsustatakse pea automaatselt majanduspoliitiliste vigadega, mis omakorda vähendab usaldust ja muudab välisinvestorid ettevaatlikuks. Samuti kipub igal ajastul domineerima veendumus, et jooksevkonto puudujääk ei tohi olla suurem mingist kindlast tasemest. 6-7% suurune jooksevkonto puudujääk SKP suhtes näib olevat talutavuse piir ka siis, kui see on põhjustatud välismaistel otseinvesteeringutel põhinevatest projektidest, mitte laenudel rajanevast tarbimisest.

Kuna jooksevkonto puudujäägi suurenemist võib peaaegu et paratamatuks lugeda, on eriti tähtis vältida tasakaalustamatust suurendavaid samme seal, kus see on võimalik (kõige enam on selles kontekstis rõhutatud riigi eelarvepoliitika rolli).

Teine näide ebasoodsatest arenguvõimalustest. Möödunud aasta II poolel kasvanud inflatsioonitempo püsib suhteliselt kiirena vähemalt suveni. Seda suuresti sisemaiste tegurite toel. Oodatav euro kallinemine ja kütuse odavnemine maailmaturul ei pruugi siin otsustavat pööret väga ruttu tuua.

Kuna sisemaiste tegurite osakaal inflatsiooni põhjuste seas on esimesel poolaastal suur, siis võib Euroopa Keskpanga rahapoliitika lõdvenemine alata meie vaatevinklist liiga vara ja hoogustada liigselt laenupõhist tarbimist. Laenukasvule tuginev sisenõudlus nõrgendaks meie välispositsiooni ning usaldusväärsust.

Ehkki käesoleva aasta tarbijahindade kallinemine kujuneb keskmiselt kiiremaks kui mullune 4%, on tegemist siiski ajutise nähtusega, millest ei tohi teha liiga pikaajalisi järeldusi nt palganõudmiste näol. Palgakulude alandamine tooteühiku kohta on meie konkurentsivõime tagamise peamisi garantiisid.

Kolmas ebasoodne stsenaarium. Võrreldes eelmise aasta teise poolega on täna erinev see, et varem räägiti võimalusest, et USA majanduskasv aeglustub oodatust kiiremini pigem teoreetilises plaanis. Nüüd aga võetakse seda alternatiivi tõsiselt.

Konkurentsivõime tõstmine ja majanduse tasakaalu hoidmine on siirderiigi jaoks loomulikult alati päevakorral. Ent eriti tähtis on see siis, kui maailmamajanduse kasvutempod parajasti aeglustuvad. Viimase kuu jooksul on suurenenud võimalus, et sellel aastal halveneb välisnõudlus rohkem, kui eeldatud. Rahapoliitika oodatav lõdvendamine, millega USA Föderaalreserv juba algust tegi, toetab pigem ettevaatlikumate, majanduskasvu aeglustumisele viitavate prognooside täitumise tõenäosust ja suurema languse vältimist, mitte prognooside optimistlikku ümbervaatamist.

Majanduskasvu alanemise tingimustes võivad siin jutuks olnud riskid avalduda hoopis jõulisemalt. Ning siis ei räägi me enam lihtsalt vajadusest hoida majanduse tasakaalu headel aegadel, vaid vajadusest kiiresti kohaneda võimalike tagasilöökidega maksutuludes ning välisnõudluses.