Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ära usu analüütikut
Enne 1997. aasta börsikrahhi Eestis ennustas keemiku haridusega looduseärimees Marek Strandberg mulli peatset lõhkemist. Ta on loll ja ei tea börsist midagi, kostsid seepeale pankade analüütikud, kes jutlustasid läbi Tiina ?Kapital? Joosu suu üha kerkivatest hindadest ja suurematest aktsiakasumitest.
Niisamuti hoiatas võimaliku languse eest toonane väärtpaberituru järelevalve juht Vahur Lokk, kes sidus võimaliku languse juba konkreetsemate põhjendustega: laenuvõtmise najal üles upitatud turg ja Eesti suur väliskaubanduse puudujääk. Ka teda ei võtnud analüütikud tõsiselt, tegemist olevat lihtsalt väärtpaberijärelvalvele loomuomase konservatiivsusega.
Analüütiku jutt on lihtne. Tallinna börsi viieaastase ajaloo jooksul pole ma veel kuulnud nende suust usutavat argumenteeritud analüüsi. Selle asemel jutlustatakse üha uutest ?toetustasemetest?, mida aktsiad börsil saavutavad. Kui hind läheb alla, tähendab see, et müügisurve ületas ostusurve, ja kui hind läheb üles, siis on kaks võimalust: kas ostusurve ületas müügisurve või oli likviidsus turul väike ehk keegi polnud aktsiaid müümas, aga osta taheti. Ja nii pole see mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Hiljutise Nasdaqi suure languse mõjul meenub, kuidas tunnustatud Lääne pankade analüütikud ennustasid veel pool aastat tagasi uusi, üha suuremaid kasuminumbreid, mis pidid aktsiaturu vaatamata kergele tagasilöögile uutesse kõrgustesse lennutama. Ja seda rääkisid analüütikud ajal, mil USA keskpanga juht Alan Greenspan oli korduvalt rääkinud USA suurest väliskaubanduse puudujäägist, kiirest inflatsioonist ja sellega seonduvast majanduse jahutamise vajadusest. Veelgi enam, Greenspani soovituste alusel kergitaski keskpank intresse.
Oli näha, et USA majandus kannatab mitu korda kerkinud naftahinna tõttu. Toodi paralleele 25 aasta taguse ajaga, mil maailma majandust tabas kriis just naftahinna tõusu tõttu.
Oli siililegi selge, et aktsiaturgu ootab ees krahh. Sellele vaatamata ei teinud suured keeruliste nimedega maaklerfirmad, näiteks Goldman Sachs ja Lehman Brothers, midagi, et investoreid ohtudest teavitada. Nad justkui ?ärkasid? alles siis, kui hinnad olid 25% kukkunud. Siis alandasid järgemööda Nokia, Ericssoni ja Sonera nn hinnasihte. Need, kes järjekordselt pika ninaga jäid, olid tuhanded väikeinvestorid.
Võib tekkida küsimus, et ehk pole analüütikutel pädevate otsuste tegemiseks piisavalt informatsiooni. Vaevalt küll, sest nii USA kui teiste riikide majanduslikku seisu iseloomustav info on olemas kõigis tavalistes päevalehtedes, kallimatest professionaalsetest uudiskanalitest rääkimata. Pangad ja maaklerfirmad on nõus maksma sadu tuhandeid kroone kuus, et endale saada Reutersi, Bloombergi või Bridge?i reaalajas majandusinfo.
Vastupidi, võib öelda, et analüütikud on börsiinfo alal kõige informeeritumad. Nende otsustest sõltub, kas maaklerfirma või pank teenib kasumit või mitte.
Eelnevast järeldub, et tegelikult pole väikeinvestoril mingit lootust saada tuge mitte üheltki end analüütikuks nimetavalt tegelaselt, sest need analüütikud töötavad ettevõtetes, mis teenivad kehval ajal kasumit nendesamade väikeinvestorite tragöödia pealt. Analüütikuid tööl hoidvad pangad ja maaklerfirmad käituvad samamoodi nagu maailm edukaim investeerija Warren Buffett: ostavad siis, kui hinnad kukuvad, ja müüvad siis, kui hinnad tõusevad. Praegu ostavad pangad ja maaklerfirmad ise aktsiaid odavalt kokku, aga väikeaktsionäridel soovitavad hoida või müüa, mitte mingil juhul aga osta.
See on kurb. Needsamad maaklerfirmad soovitasid aktsiaid osta aasta tagasi, mil hinnad olid 2-3 korda kõrgemad kui praegu. Eesti üks tuntumaid väikeinvestoreid Neinar Seli tunnistas Päevalehes, et on kaotanud Eesti Telekomi aktsiahinna languse tõttu 1,5 mln investeeringuga vähem kui aastaga pool miljonit krooni. Ta kurdab, et Tallinna börs on nõrk. Aga ka seda, et ?lisaks on Nõukogude Liidu järgsete riikide iseloomujoon, et isegi analüütikud ei oska kogenematuse tõttu õigeid hinnanguid anda.?
Tundub, et Seli ise on analüütikute asjas veel kogenematu. Analüütikud pole nõrgad, vaid nende töö on teenida oma tööandjale kasumit. Tööandja kasum tuleb Seli-suguste taskust. Ja mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma.
Kui analüütikut mitte uskuda, keda siis veel? Usu oma kainet mõistust, nii nagu on seda oma raha hindavad ärimehed teinud aastasadu.