Poliitika on enam male kui nipsumäng

Eelmisel esmaspäeval toimus umbusaldusavaldus teede- ja sideminister Toivo Jürgensonile. Ajakirjanduse üldine hoiak on küllaltki ühene, ebapopulaarne minister peab lahkuma. Selle väite rõhutamiseks tuuakse AS Turu-uuringute arvamusküsitlus, kus minister hoiab rahulolematuse juhtkohta ja väidetavaid anonüümsete koalitsioonikaaslaste ütlusi, rääkimata opositsiooni Jeeriku pasunaist.

Seega peaks valitsev koalitsioon vastu tulles arvamuse kujundajatele laskma ministrinupu pihta nipsu ja uue nupu poliitilisele lauale sättima. Sellist lihtsustatud skeemi võimendatakse piisava valjuseni.

Nipsumängu puhul on selline suhtumine võimalik, aga poliitika on kas kahjuks või õnneks enam malemäng. Igale käigule eelneb rida käike ja järgneb samamoodi. Mõlemat tuleb arvestada, kui just ei taheta alla anda või matti saada.

Kui poliitikale lisandub majandus, siis peab nentima, et igale majanduspoliitilisele käigule (st otsusele) järgneb tulemus ajanihkega. Majanduslike otsuste viljad ilmnevad harilikult kahe?kolme aasta jooksul. Praeguse valitsuse otsustamiste aega on olnud küll alla kahe aasta, kuid mingeid järeldusi saab tuua juba praegu.

Minister Jürgensoni tegevuses leiti poolteist aastat puudujääke personalipoliitikas. Hakkas see ülimalt pentsikult. Lahti lastud Tallinna Sadama peadirektori Enn Sarapi asemele pakuti pea igas lehes ministri ?nn favoriite?. Ükski pakkumistest ei läinud isegi oletustena täide, kuid jätsid ümberkorraldajale märgi, justkui käiks kaval omade meeste paikapanemine. Valitud avaliku konkursi tee ei tundunud veenev. Ometi on tänaseks läinud nii, et avaliku konkursiga valitud uus peadirektor on koos oma meeskonnaga suunanud sadama kvalitatiivselt uuele tasemele.

Sadamas on hakanud toimima ettevõtte põhiline eesmärk tuua omanikule optimaalset kasumit. Sarapi ajal 1998. aastal teenis sadam puhaskasumit 57 miljonit krooni, millest läks riigile dividendideks 12,8 miljonit. 1999. aastal vabastati Sarap poole aasta pealt ja äkki sai sadam puhaskasumit 296 miljonit. Sellest läks dividendideks riigile 181 miljonit. See on viieteistkordne vahe. 2000. aastal on auditeeritud kasum 472 miljonit, millest riik saab dividendidena üle 300 miljonit. Ministril tuli aasta taluda kahtlustusi, kuid tulemus vääris võitlust.

Teine suurem kriitikanoolte sadu toimus kantsler Ruth Martini vabastamise teemadel. Kuigi kantsler on oma vabastamise vaidlustanud, on mõned temaga seotud probleemid saanud juba kohtuliku lahendi. Kantsleri allkirja võltsis tema teadmisel sekretär, kes sai selle eest kriminaalkorras karistada.

Ministeeriumi ja allasutuste juhtimist tuli nende paremaks toimimiseks muuta ja täiendada uute inimestega väljastpoolt süsteemi. See töö on olnud pidev.

Eesti Raudtee erastamine oli otsustatud eelmise valitsuse ajal. Valitsuste järjepidevuse huvides tuli erastamine läbi viia. Signaal rahvusvahelisele üldsusele oli antud. Seda enam, et raudtee janunes investeeringute järele.

Erastamine ei saanud toimuda eelneva skeemi põhjal teede- ja sideministri kabineti vaikuses. Jürgenson võttis täielikult uue suuna, lubas tuua ja tõi erastamise avalikkuse ette.

Valitsuse otsus oli erastada raudtee läbi erastamisagentuuri, mis on kui miniparlament. Agentuuri nõukogu sisaldab valitsuse, opositsiooni, ettevõtlusorganisatsioonide esindajaid.

Loomulikult on iga demokraatlik kogum kohmakas ja aeglasevõitu, kuid just selline erastamine välistab Eesti ühe tähtsama ettevõtte sattumise õnnemängijate kätte. Mida lähiajalugu kujukalt näitab. Samalaadiline otsustusmehhanism kehtib Edelaraudtee erastamise puhul.

Valitsuse otsused on kollektiivsed. Iga otsus on justkui võlg, mille elluviimine sõltub ühistest jõupingutustest. Ühe, kahe või kolme ministri väljakiskumine kontekstist ei ole isegi naljakas. See näitab, et ei ole suudetud aru saada demokraatia toimimisest ja loogikast. Otsuste majanduslik tulemuslikkus ilmneb mõne aja pärast ja siis saab otsustada selle kasulikkuse või kahjulikkuse üle.

Praegune teede- ja sideministeerium, kogu valitsus vaatab tulevikku. Suhtumine on lihtne. Valitsuses ei tohi olla inimest, kes arvab, et ta on kohale jõudnud, sest sellisele on võimatu selgeks teha, et ta peab veel kuhugi jõudma.