Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Linnamaastur võlub välimusega
Santa Fe sobib maanteesõiduks suurepäraselt. Ta on hea välimusega, ruumikas, hea juhitavusega ning müratase salongis vastab pigem sõidu- kui maastikuautole.
Auto sisekujundus on täiesti omanäoline ja annab silmad ette enamikule oma konkurentidest. Eriti põnevad on armatuurlaua kumerused, mis külgedelt sulavad üheks ustega tervikuks. Panipaikadest puudust ei teki, oma koha leiab nii joogitopsile kui ka mobiiltelefonile. Juhikoht on igati käepärane, vasak käsi toetub täpselt ukse käetoele, parem keskkonsoolile. Nii rooli kui ka istet saab liigutada üles-alla ning sobiva sõiduasendi leidmine ei tohiks tekitada kellelegi probleemi. Tagaistujal on jalaruumi sedavõrd palju, et tekib tunne, nagu oleks tegemist lausa limusiiniga.
Linna- ja maanteesõidul püsib auto kindlalt teel ja mõnele maasturile omast rooli loperdamist ebatasasel teel tunda ei ole. Vedrustus kannab küll veidi auto keresse edasi aukudes tekkivat kobinat, kuid see on üldjuhul omane mistahes sama klassi sõidukile. Rohkem ei suuda leida ühtegi miinust, mis tänavasõidu juures häiriks.
Maastikule minnes tekib juba veidi kõhedam tunne. Aeglustit Santa Fe-l ei ole, kuid automaatkäigukasti ja 2,7-liitrise mootoriga proovisõiduautol jagub võimsust ja pöördemomenti selletagi.
Stabiilsuskontrolliga varustatud Santa Fe pidev nelikvedu, mis tavaolukorras jaguneb 60/40% esiveo kasuks, sumpab paksus lumes nõnda, nagu sõidaks mööda maanteed. Kuid seda vaid seni, kuni auto liigub. Hetkest, mil auto kinni jääb, lõpeb tal ka mõistus. Kõige libedamal kohal asuv ratas hakkab kohapeal ringi käima ja auto ei liigu enam ei edasi ega tagasi. Kui lõpuks õnnestub auto paigalt nihutada, rakendub süsteem taas tööle ja sõit jätkub samasuguse ükskõiksusega, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.
Sestap oleks nähtavasti meie tingimustes otstarbekam valida auto, millele ei ole paigaldatud mitte LSD tähistusega stabiilsuskontroll, vaid veojõukontrolliseade TCS. Viimane peaks taolise paigal tammumise välistama.
Santa Fed on saadaval kahte varianti: 2,4-liitrine R4 (145 hj) ja 2,7-liitrine V6 (179 hj). Suveks on oodata 2,0-liitrilist R4 diiselmootorit (112 hj).
Praegu saadaval olevate autode vahe ei seisne mitte ainult mootorites, vaid ka varustuses ja hinnas. 2,4-liitrisel on manuaalkäigukast, lihtsam varustus ja hind algab 299 000 kroonist. 2,7-liitrine V6 on automaatkäigukasti (H-Matic ehk käsitsi lülitamise võimalusega), nahksisu, püsikiirusehoidja ning nelja turvapadjaga variant, mis maksab 380 000 krooni.
Oma mõõtmetelt on Sante Fe võrreldav Honda CR-Vga. Ta on küll 3 cm lühem, kuid seevastu 7 cm laiem (laiuses küünib Santa Fe juba Nissan Patroli lähedale, mis on vaid 2 sentimeetrit Hyundaist laiem). Samas on ta aga konkurentidega võrreldes suhteliselt madal. 1,65meetrine kõrgus on üks madalamaid omas klassis ehk pea sama, mis Kia Sportagel. 20,7sentimeetrine põhja kõrgus maapinnast on samuti maastikuauto kohta suhteliselt vähelubav. Telgede vahe on Santa Fel täpselt sama, mis Honda CR-V-l ? 2620 mm. Seega, pesuehtne linnamaastur.
Peamine takistus, mis Santa Fe müügis on tekkinud, on tema populaarsus mujal maailmas. Lahtiseletatult tähendab see, et Eesti väike turg saab autosid alles siis, kui võtmeturgudel enam tarneprobleeme pole. Praegu tuleb järgmise partii saabumist Eestisse veel hulk aega oodata.