Neljast puhkusenädalast ei piisa

Arhitekti elukutsest unistanud Andres Koger on rahul ka praeguse erialavalikuga, kuigi ehitusel pole ühiskonnas enam nii olulist rolli kui paarkümmend aastat tagasi.

Valiku tegemisel oli oma osa perekonnatraditsioonidel, sest ka Andres Kogeri ema oli ehitaja. Sihid on ehitusärimehel kõrged: ta tahab, et kõik mis firma loob, oleks unikaalne. ?Need peaksid olema maa märgid, mis jäävad meelde,? kinnitab Andres Koger.

Absoluutselt ei ole. Ma olen oma karjääri üle vaid kaks korda pidanud mõtlema: siis, kui alustasin eraettevõtlust ning siis, kui ma tulin FKSM-i juhatuse esimehe kohalt ära. Siis olid mul higipullid otsa ees ja mõtlesin, et mis siis nüüd teha? Minu häda on see, et ma olen ise olnud esimene ja otsustaja. Minu karjääri jooksul pole praktiliselt mitte keegi kunagi teinud mulle tööettepanekut. Väga kurb. Olen öelnud mõnele inimesele, keda ma olen tööle kutsunud, et olete õnnelik inimene ? mind ei ole keegi kutsunud.

Minu aeg sai otsa. See oli mu elu üks kõike õigem ja valusam otsus. Jõudsin oma sisemuses aruaamale, et see koht ei ole enam minu jaoks. Koger & Sumberg ning FCM said ühendatud, kuid ei tekkinud uut kultuuri, mida me ootasime ja ma tundsin ennast seal võõrana. Tegin otsuse sealt ära tulla, teadmata, mida edasi teen. See oli valus, ootamatu, aga samas õige. Ilma selle otsuseta vaevleks ma ilma motivatsioonita mingites kriisides. Ma ei ole seda kunagi kahetsenud, aga mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et see oli kõige õigem otsus.

See oli kole aeg, ma ei taha seda meenutada. Kümnest üheksa inimest ütlesid mulle, et mu üritus läheb põhja. Tagantjärele on hämmastav kuulda, et isegi need inimesed, kes minusse uskusid, mõtlesid, et sealt rongi alt ma küll välja ei tule. Kui ma FKSM-ist ära tulin, siis inimesed tõmbusid minust eemale, kadusid ära ja piilusid põõsast. Tahtsin tõestada, et ma saan hakkama ja tahtsin tõestada ka seda, et on võimalik alustada nullist. Viis aastat oli räägitud, et ehitusturul ei ole enam kohta ja nüüd ütlen ka mina täna, et ei ole enam uutele tulijatele kohta. Tänaseks võib öelda, et ma olen ennast tõestanud ja ma olen väga õnnelik.

Esimest korda võis öelda, et jalad on põhjas 1999. aasta jõulude ajal. Alustasime 1999. aasta aprillis ja esimese töö saime alles juulis. Kolm-neli kuud olime assistendiga kahekesi. Kui minult küsiti, et kellega ma siis töötan, siis vastasin, et assistendiga.

Praktiliselt kõik. Meid on täna 21 ja neist 20 võtsin ma Koger & Sumbergist.

Üksinda ei tee siin elus midagi. Ma ei tee ühtegi asja väga hästi. Kui mina peaks hakkama projektijuhiks, siis oleks ma meie ettevõttes ilmselt kõige saamatum. Ilmselt mul on omadus luua visioon, tekitada usk ühisesse tegevusse ja koondada tublid inimesed, kes tahaksid midagi teha. Võib-olla on mul võime panna mingi grupp inimesi ühiselt tegutsema.

Ma lõõgastun hästi. Näiteks minule neljast nädalast puhkusest ei jätku ja ma puhkan kombineeritult koolitustega. Igal aastal täiendan ma kaks nädalat end inglise keele alal ja keeleõppe täiendan golfiga. Maikuus on hooaja algus ja kuna mul pole aega siin trenniga tegeleda, siis teen selle korraga ära. Nädal aega aastas käin paastulaagris, suusatan paar nädalat, siis käin naisega paar nädalat mõnel pikemal kultuurireisil, nii et neid nädalaid saab päris palju. Nii ma puhkan, sest töö on väga intensiivne ja praktiliselt kuu-kahe tagant pean ma nädala laadimiseks võtma.

See oli tõeline sündmus ja väga huvitav. Teha tuli seda praktiliselt projektita ja käigu pealt. See oli tõeline väljakutse. Tõestasime seda, et kõigega saab hakkama. Nendel liikuvatel kuuskedel polnud õigeid jooniseid ega midagi. Tegijate ees müts maha, ei juhtunud seal ühtegi apsakat. See on ime.

Mulle tundub, et täna tehakse rohkem kodus, kooliväliselt. Me käisime ülikoolis kuus päeva nädalas kaheksast neljani. See on kolossaalne aeg. Mul oli õnn saada väga head haridust ja olla ka sellises klassis, kus õppimine oli popp. Vaatan täna oma laste pealt, et nad teevad kodus tohutult palju ja samas ei viitsi tunnis keskenduda. Mina ei õppinud kunagi kodus, sest iseseisvalt õppimine kulutaks kolm-neli korda rohkem aega.

Suhtlemisest teiste juhtidega panen midagi kõrva taha. Ma loen suhteliselt palju erialaseid juhtimisajakirju ja nendest intervjuusid, mida maailma tunnustatud juhid teevad. Loen ka juhtimisraamatuid. Viimasel ajal loen aforisme, sest need on tõelised pärlid. Mina ei jõua läbi lugeda raamatut, et saada paari head tsitaati. Ma võtan aforismiraamatu, loen kümme aforismi ja mul on hea olla.

Minu palk maandub tipp-pankuri ja peaministri palga vahele.

Autor: Liina Vahemets