Valitsus kulutab täna homse maksumaksja raha

Vaidlused tuleva aasta riigieelarve üle on hoogu saamas ning jälle on avaliku sektori soovid mitme miljardi võrra suuremad, kui laekub maksutulu. Kas aga homne maksumaksja tahab hüvitada valitsuse tänaseid kulutusi?

Valitsusel on võimalik valida kahe variandi vahel ? jätkata senist poliitikat ning hoida eelarve tasakaalus või lasta eelarve defitsiiti.

Riigi kulutused peavad majanduse arenguga sammu pidama. Seega peaks valitsus hoiduma kulutuste ülemäärasest kasvust. Kuna väliskeskkond on halvenenud, võib oodatust madalamaks jääda majanduskasv.

Kui eraisik elab üle oma võimete, lõpetab ta varem või hiljem pankrotiga. Samamoodi ei tohiks riik kulutada rohkem, kui tal on hetkel kaasatud vahendeid. Kui on mindud kulutuste suurendamise teele, on väga raske hakata tulevikus kulutusi uuesti kokku tõmbama.

Eelarvest tehtavate kulutuste suurendamise eest võitlejad unustavad ära, et riigieelarve kaudu ümberjaotatav raha tuleb maksumaksja taskust. Kui aga maksukoormust ei soovita tõsta, peab valitsus suurenevate kulutuste tarbeks laenama.

Avaliku sektori senine madal võlakoormus on olnud aluseks välisinvestorite usaldusele, millele viitab ka välisinvesteeringute kõrge tase. Juhul, kui valitsus otsustab eelarve defitsiidi katmisel laenamise kasuks, tuleks mõelda sellele, et Eesti sisemaine sääst on väike. Seega tuleks laenu võtta väljastpoolt. Välislaenude võtmine seab meid sõltuvusse laenuandjast. Kui laenata kohalikult turult, sunnib see finantsasutusi laenama välismaalt. Sellega võib suureneda pangasüsteemi haavatavus.

Kui valitsus oluliselt suurendab laenamist, ahenevad erasektori laenuvõimalused. Valitsussektori laenamine võib endaga kaasa tuua intressimäärade tõusu ning selle sammuga halvendab riik erasektori olukorda. Lisaks sellele toob avaliku sektori laenamine endaga kaasa ressursside transformeerumise tulevastele põlvedele.

Arvestades Eesti demograafilist seisu, kus rahvastik pidevalt vananeb, langeb laenu tagasimaksmise kohustus Eesti tulevasele töötavale populatsioonile.

Ka ei saa arvestamata jätta asjaolu, et juba pensionireform genereerib defitsiidi pensionisüsteemi esimeses sambas ja seda tõenäoliselt üsna pikaks ajaks. On riike, kus ainuüksi intressimaksed moodustavad märkimisväärse osa valitsuse kogukuludes ning uusi laene võetakse vanade laenude refi-nantseerimiseks.

Avaliku sektori laenamise pidurdamine on ka sellise suurriigi, nagu Saksamaa üks olulisemaid fiskaalpoliitika eesmärke. Seega võiks ka Eesti valitsus mõelda hoopis sellele, kuidas jaotada olemasolevat ressurssi: tarbida, jagada välja toetusi või teha riigi ekspordivõimet tõstvaid investeeringuid.