Laevareis muinasjutumaale

Frankfurdis lennukilt või bussist maha astudes ei võta kuigi kaua aega, et jätta igapäevane kiirustav ja närviline tsivilisatsioon selja taha ning jõuda hoopis teise maailma ? hingestavasse Reiniäärsesse piirkonda. Siinne viinamarjaväljadega kaetud mägine maastik ja mäetippudes kõrguvad lossid koos hulga salatsevate legendide ning müütidega on läbi aegade olnud inspiratsiooni allikaks suurtele poeetidele.

Üle Reini kõrguv Lorelei kalju, kus jõgi teeb järsu käänaku ja kuhu suur hulk meremehi legendi järgi seitsme kaunitari laulust ahvatletuna on jätnud oma elu, pani Heinrich Heinet looma oma kuulsat luuletust ?Lorelei?. Paikade emotsionaalse ilu valas luuletustesse lord Byron. Rein oma kallastega mõjutas ka Goethet, Victor Hugod ja Alexander Dumas?d, samuti Nietzsche ja Virginia Woolfi loomingut. Siin seikles kaks ja pool sajandit tagasi kuulus Casanova.

Reini ümbritsevaid armsaid, peamiselt 18. sajandi arhitektuuriga väikelinnasid ühes sealse elustiili juurde kuuluva veinitootmise ja -joomise kultuuriga on mitmekümneid. Kõige maalilisem piirkond on Mainzist Kölnini, kus reisijaid võivad jõelaeva pardalt maha astudes leida end ükskõik millises armsaks saanud muinasjutus.

Tuntumad linnakesed on ehk Rüdesheim, Boppard, Cochem ja Königswinter. Igal linnal on oma lugu koos lossi ja kangelaste ning mäetipuga, kust avaneb imeilus vaade kogu piirkonnale.

Königswinteris viib Saksamaa vanim mägiraudtee Draakonimäele Drachenburgi lossi. Legendi järgi valitses kunagi mäge kohutav draakon, kellele tuli igal aastal ohverdada neitsi. Üks tüdruk peitis aga oma põue risti, mis hirmutas draakonit sedavõrd, et see hüppas kuristikku ning sellest ajast peale pole keegi temast midagi kuulnud. Teise legendi järgi tappis draakoni ?Niebelungide laulust? tuntud Siegfried oma kuulsa mõõgaga.

Kogu piirkonna lossid on suursugused. Kõik on nii tõeline, nagu oleks tuli just hetk tagasi kaminas kustunud ja rändlaulikud ehk minnesingerid alles äsja vaikinud. Võib ehedalt ette kujutada, kuidas siin kunagi kappasid hobused ja peeti mõõgavõitlusi, suursuguseid söömaaegu ning unustamatuid pidusid.

Veinist ja hõrgutavatest roogadest ei saa Reini ääres üle ega ümber. Päike peegeldub siin veiniklaasidelt. Saksamaa tähtsaimast viinamarjasordist ?Riesling? valmistatud kõrgekvaliteedilist nooblit veini, mida Eesti poodidest ei leia, müüakse siin igal sammul. Kohalikud veinimeistrid ei pea paljuks ka pärast oma poekeste sulgemist turiste lahkelt sisse kutsuda ja oma toodangut pakkuda ning isegi veinikeldrit uudistama viia. Vaja vaid uksekella helistada ja oma sooviga lagedale tulla.

Suur veinivalik ootab samuti kõikides söögikohtades, kus tervislikult toitujad võivad suvel lausa lõpmatuseni ja kõikvõimalikul kujul süüa hooaja lemmikut sparglit. Hea vein ja suurepärane toit teevad südame rõõmsaks, ütlevad sakslased ise. Kuigi hinnad on küll keskmisest kõrgemad, kompenseerib selle muinasjutuline ümbrus ning garanteeritult eriline meeleolu.

Tõsisematele veinihuvilistele on Edela-Saksamaal maiuspalaks igasugused veinimuuseumid. Näiteks luuletaja Johann Wolfgang Goethe lemmikpaigaks olnud Rüdesheimis asuvas Brömserburgi veinimuuseumis saab näha viinamarjapresse ning muud veinivalmistamise atribuutikat, lisaks kollektsioonide kaupa põnevaid veinipudeleid ja imeilusaid veiniklaase antiigist kaasajani.

Muuseum koos veinipoega on nüüd ka Eberbachi 13. sajandil ehitatud klooster, kus tsistertslastest mungad juba 800 aastat tagasi veini kääritasid. Sealsete suurepäraste võlvide all seikles näitleja Sean Connery, kui toimusid Umberto Eco kultusromaani ?Roosi nimi? järgi vändatud filmi võtted.

Viinamarjaistandusi endid saab aga sealmail näha kõikjal. Seda ka päris pilvepiirilt, näiteks Rüdesheimis köisraudteel üle viinamarjaväljade sõites, taevalik vaade koos pilve puudutusega kauba peale.

Kui aga möödunud aegade romantikast küllalt peaks saama ning igatsus suurlinna melu järele taas kord peale tuleb, siis Frankfurt ja Saksamaa endine pealinn Bonn on kõigest paari sõidutunni kaugusel. Samuti Prantsusmaa piir.

Reini-äärsest Saksamaast saab aga kaasa laevatekil peesitamisega ja lossimägedes turnimisega märkamatult pruuniks päevitunud naha ning oma mälestused vanadest headest aegadest.

Autor: Helen Ennok