Advokaat ja ettevõtlus

Rahvusvahelised konventsioonid ja põhiseaduse § 31 garanteerivad igaühele õiguse tegelda ettevõtlusega. Advokaadi tegevus on igale õigusriigile vajalik ettevõtluse erivorm.

Demokraatlike riikide seadused lähtuvad ÜRO peaassamblee tunnustatud põhimõtetest, mille kohaselt advokaadile peab olema tagatud sõltumatus, kaitstus läbiotsimise ja muude riigipoolsete surveabinõude eest. Advokaadile kliendi poolt usaldatud andmed on konfidentsiaalsed ja advokaati ei tohi üle kuulata õigusteenuse osutamisega seotud küsimustes. Tegemist on eelkõige mitte advokaadile, vaid kodanikele antud tagatisega, milleta ei saa realiseerida põhiseaduslikke õigusi.

Advokatuuriseadus keelab advokaadil olla avalikus teenistuses, millega rõhutatakse advokaadi riigist sõltumatuse põhimõtet. Advokatuuriseadus lubab advokaadi nimetuse all tegelda vaid advokaaditegevusega, kuid ei piira advokaadi kui kodaniku põhiseaduslikku ettevõtlusvabadust.

Kuna advokaadi tagatised on seotud kutsetegevusega, siis tuleb teha vahet advokaadi eraäril ja kutsetegevusel. Advokatuuriseaduse järgi on kliendi esindamine advokaaditegevuse põhifunktsioon. Kui advokaat tegutseb kliendi (sh ka Eestis tihtipeale vihatud, kuid mujal maailmas võrdselt koheldud nn offshore-firma) lepingulise esindajana, siis tema tegevusele laienevad advokaaditagatised.

Leian, et advokaat võib kutsetegevuse raames tegutseda ka äriühingu nõukogu liikmena. Sisuliselt on tegemist aktsiate omanike valitud esindajaga, kellel puudub äriühingu seadusliku esinduse õigus ja kes teostab aktsionäride huvides järelevalvet juhatuse tegevuse üle.

Rahvusvahelises praktikas on tavapärane, et advokaat valitakse või määratakse äriühingu juhatuse liikmeks ehk seaduslikuks esindajaks eeskätt eesmärgil olla tasakaalustav jõud tegevjuhtkonna ja aktsionäride vahel. Eestis tekitab selline ettevõtluses osalemise vorm probleeme, kuna advokatuuriseadus annab advokaadile tagatised lepingulise esinduse puhuks, kuid ei anna tagatisi seadusliku esinduse teostamiseks. Lisaks eelnevale võib, kuid ei pruugi, juhatuse liikmena tegutsemine kaasa tuua advokatuuriseadusega keelatud huvide konflikti.

Läbiotsimine advokaadibüroo Legalia ruumes näitab, et advokaadibüroo ruumes toimuda võival eraäril ja advokaadi kutsetegevusel on raske vahet teha. Kui demokraatlikus õigusriigis tõlgendatakse kahtlus advokaaditagatiste laiendamise suunas, siis Eestis kehtib haldusriiklik mentaliteet. Eesti puhul on sümptomaatiline, et võimukandjatest saavad advokaaditagatiste pooldajad alles siis, kui neil endil tekib vajadus sõltumatu õigusabi järele.

Õiguse üldpõhimõtete kohaselt on vaidluse pooled võrdsed. Antud juhul on vastaspooleks riik, kes on ?lahkesti? enda huvides andnud endale õiguse vastaspoole kaitseks vajaliku konfidentsiaalse materjali äravõtmiseks. Mujal maailmas tavapärane kliendi esinduse registreerimine advokaadibüroo ruumesse ei ole meil õige, kuna see tähendab võimudele kauaoodatud ?ärategemise? võimaluse kättemängimist. Samas, õigusriigis tehakse esmalt mängureeglid selgeks, seejärel aga asutakse reeglite rikkujat ründama.

Mulle näivad õiguslikult naiivsetena prokuratuuri spekulatsioonid selle kohta, et seadus keelavat küll advokaadi läbiotsimise, kuid ei keela advokaadibüroo läbiotsimist. Ei ole vaja olla jurist, et teada, et läbiotsimise eesmärk on millegi leidmine ja äravõtmine. Advokaat saab vastavalt advokatuuriseadusele osutada õigusteenust büroo kaudu ? advokaadi läbiotsimine on büroo läbiotsimine. Advokatuuriseaduse § 43 sätestab sõnaselgelt: ?Advokaadilt ja advokatuuri või advokaadibüroo töötajalt ega advokaadibüroost ei või ära võtta õigusteenust osutades saadud teabekandjat.?

Prokuratuuri tõlgenduse kohaselt peaks advokaat temale kliendi poolt usaldatud konfidentsiaalseid teabekandjaid alati füüsiliselt kaasas kandma. Seega on oodata, et Eestis hakkab erinevalt meid ümbritsevast demokraatlikust maailmast hinda minema mitte advokaadi kvalifikatsioon, vaid füüsiline kandevõime.

Millised teabekandjad on saadud õigusteenust osutades, millised seoses eraäriga, ei tohiks olla vastaspooltest võimumeeste otsustada. Tulenevalt prokuratuuri tõlgendusest on läbiotsimise keeld Eestis muutunud tühjaks sõnakõlksuks. Võimukandjad saavad alati ettekäändeks tuua kas advokaadi tegevusega mitteseotud dokumentide või advokaadi väidetava süüteoga seotud dokumentide otsimise. Selle demagoogilise väite varjus saab õigustada igasugust omavoli ja kliendiinfoga seotud konfidentsiaalsete teabekandjatega tutvumist ning äravõtmist.

Maad on võtmas nõukogulik mentaliteet, mille kohaselt on Eesti välismaailmale antavates deklaratsioonides advokaaditagatisi garanteeriv õigusriik, kuid kohaliku täpsustusega, et tagatised kehtivad siiski niivõrd, kuivõrd riik seda otstarbekaks peab.