Vaevaline võlareklaam

Eelmise nädala lõpupoole sattus ühes raadiojaamas kõrva reklaamiklipp, kus kommivabrik Kalev ootas Eesti Spar-keti haldusfirma Baltic Food Eesti direktorit kokkusaamisaamisele ning kutsus üles kõiki ettevõtteid võlanõudeid koondama, kellel nimetatud firmaga probleeme. Nagu esmaspäevasest ÄPst lugeda võis, oli aktsiooniga liitujaid omajagu.

Üleskutse stiilis ?kõik iseenda eest ja ühe vastu? ei ole meie ajakirjanduses just igapäevane nähtus. Isegi siis, kui sellele on eelnenud artiklid ?patuoinast? tabanud raskustest.

Mõistagi on see iga meediakanali enda otsustada, kas sedasorti reklaame avaldada või mitte. Viljandimaa päevaleht Sakala igatahes on üritanud neid vältida. Allakirjutanul tulebki esmapilgul meelde vaid üks selline teade, kus üks mees kutsus teist üles oma võlg ära maksma. Ehkki võlgnik oli kohalikus mõttes üsna tuntud ettevõtja, tundus aga siiski tegemist olevat mitte firmade vaid eraisikute omavahelise asjaga.

Pole vist vaja lisada, et n-ö võlareklaamid on tüsilik probleem nii eetilises kui juriidilises mõttes. Esiteks kasvõi sellepärast, et Eesti ettevõtluses kehtib endistviisi suurel määral omamoodi reegel, et kõik on kõigile võlgu.

Teiseks on väga raske kontrollida, kas reklaami läbi teavitada soovitavad võlad vastavad ka tõele. Mitte niivõrd et võlg kui selline üldse eksisteeriks, vaid selle suurus võib olla ajas äärmiselt muutuv.

Kolmandaks liigub informatsioon ühe või teise firma raskuste kohta Viljandi maakonna piires n-ö suust suhu kindlasti palju kiiremini kui see oleks võimalik lehe kaudu. Seega ? kel vaja, teavad juba niikuinii, kui partneri(te) äriõnn kidub.

Eeltoodu ei tähenda muidugi, et Viljandimaa (võlgades) firmad võiks olla muretud, et nende probleeme kohalikus lehes üldse ei kajastata. Eks me ürita jõudumööda kirjutada nii nende edust kui ebaedust, ühtviisi uudislikud ju mõlemad. Küll aga ei saa jätta lõpetuseks meenutamata mõtettera, mille vanarahvas on vorminud sõnadesse ?õige hõlma ei hakka keegi?. Ka ajakirjandus mitte.