Kaua tehtud, aga ilus pole

Planeerimis- ja ehitusseaduse parandamise või uue redaktsiooni tegemise vajadusest on räägitud vähemalt viis aastat. See on üks neist seadustest, mille kohta ei saa kuidagi öelda, et ta oleks õnnestunud. Ebamäärane on seaduse järgi toimimine ? selles ette nähtud rakendusakte ei suudetud välja anda ja neid on tänagi puudu. 13. juunil andis valitsus lõpuks riigikogu menetlusse uue ehitusseaduse eelnõu, s.t vaid osa lubatud uuest redaktsioonist. Kuhu jäi aga planeerimine?

Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse planeerimis- ja ehitusseaduse asemel kahe eraldi seaduse koostamist ressursimahukusega. Jääb arusaamatuks, millist ressurssi on mõeldud. Mis tahes mahukus (materjalid, tööjõud) ei saa olla veenev argument planeerimis- ja ehitusprotsessi õiguskorralduslikuks eristamiseks. Euroopas sellist eristamist ei kasutata. Juba Eesti 1939. a ehitusseaduses käsitleti planeerimist (maade liigitamine, asulaplaan) kui kaasaegse ehitustegevuse tingimuslikku eeldust. Paljudes riikides on ehitusseaduse nimetusse lisatud planeerimise mõiste (nt 1999 Soomes rakennuslaki asemel maankäyttö- ja rakennuslaki).

Tundub, et eraldi ehitusseaduse tegemise ainus põhjus on ehitusala viimine keskkonnaministeeriumist majandusministeeriumi võimkonda. Ilmselt sellest on ka tingitud eelnõu ilmne ja ülemäärane rõhuasetus ehitusele kui majanduskategooriale. Euroopa riikides käsitlevad ehitusala reguleerivad seadused ehitust kui tehnilist valdkonda. Seejuures normeeritakse eelkõige planeerimise, projekteerimise ja ehitamise tulemust ? ehitist (nõuded ehitisele). Projekteerimist ja ehitamist normeeritakse peamiselt dokumenteerimis- ja pädevusnõudena, s.o kehtestatakse need avalik- õiguslikud nõuded, mille täitmist peab haldusvõim ehitusjärelevalve korras kontrollida.

Täiesti arusaamatu on eelnõus ehitusjärelevalve (on üksnes omaniku järelvalve) mõiste käsitlemine, õigemini selle traditsioonilise olemuse ja tähenduse kaotamine. Ehitusjärelevalve on valdavalt kohaliku omavalitsuse ja vaid mõnel juhul (nt Saksamaal liidumaade ülesanne) riigikeskne. Eelnõu 6. peatükk üksnes nimetab asutused, kes teostavad riiklikku järelevalvet ning loetleb nende pädevuse ja ettekirjutuse juhud. Tulemus on erinevatele kontrollasutustele hajutatud süsteemitu järelevalve korraldus, mille toimivus on äärmiselt kaheldav. Samas on üldtunnustatud, et ehitusseaduse nõuete täitmise üle tehakse ehitusjärelevalvet ja seda teeb ehitusjärelevalve asutus (inspektsioon). Muud asutused (inspektsioonid) teevad ehituses oma eriotstarbelist (keskkonna-, tervise-, töö-) järelevalvet.

Eelnõus on liiga suurt tähelepanu pööratud tegutsemisõigusele ehitusalas. Ettevõtja õigust tegutseda erinõuetega tegevusaladel (sh ehituses) on kindlasti vaja reguleerida, kuid selle seaduse kontekstis on tähtsam normeerida tegevust kindlal objektil. Pädevusnõuded ja sellele tuginevaid tegutsemis- ja tegevusõigusi on eelnõus sätestatud justkui ühetähenduslikuna. Tegevusõigus (eelnõu kontekstis) on õigus projekteerida, ehitada konkreetset ehitist või teha ehitusuuringuid või järelevalvet kindlal objektil. Seega erinõuetega ettevõtluse ettevõtjate registrit peetakse tegutsemisõiguse tähenduses ? registrisse kantud ettevõtjal on õigus vastaval alal teenust osutada. See teema (ettevõtlus) puudutab äriseadustikku ja register võiks olla äriregistri osa.

Olulisem on seaduses sätestada Euroopa riikidega sarnaselt, et kindlat objekti (ehitist, maad, maapõue) võib projekteerida, ehitada, järele valvata, mõõdistada ja uurida vastutav spetsialist ise või tema juhtimise või kontrolli all. Selline nõue on kontrollimehhanismina tõhusam kui tingimus, et ettevõtjal on (registreerimisel oli) pädevuskandja (vastutav spetsialist) olemas.

Tänaseks on eelnõu algataja jõudnud juba vähemalt 25 protsendi osas oma teksti muuta, kuid paremaks pole see läinud. Iga muudatus kisub seadust segasemaks ja oma eesmärgist kaugenevaks. Viimane ?suur saavutus? oli elektri-, gaasi- ja kaugkütterajatiste kaitsevööndite ning nendega seotud kitsenduste sissetoomine eelnõusse.

Julgen seda absurdiks nimetada. On ju veel palju kitsendusi, mis on teistes seadustes. Kitsendused ehitamiseks kaldakaitsevööndis, muinsuskaitselistel aladel jne. Neil pole ehitusseadusega midagi pistmist. Põhjendus on kummaline ? need kitsendused kavatsetakse energiaseadusest välja visata. Kas ehitusseadus on siis prügikast, kuhu koguda kõik, mis muudest seadustest kavatsetakse välja visata. Samuti puudub info, millal saabub terviku teine pool ? planeerimisseaduse eelnõu riigikogu menetlusse. Neid eelnõusid tuleb menetleda koos, veel parem ühendada üheks seaduseks, nagu see on normaalne. Planeerimine ja ehitus on üks tervik. Kohe kindlasti ei ole võimalik ehitusseadust vastu võtta, nägemata planeerimisseaduse redaktsiooni.

Ehitus on Eestis heal tasemel ja ehitusettevõtetes töötab palju oma ala tundvaid spetsialiste alates töömeestest lõpetades inseneride ja juhtidega. Seetõttu ei saa vastu võtta ehitusseadust, mis ajab ka kanad naerma. Isegi majandusministeeriumi tungival soovil mitte.