Folgifestival teeb agaralt soojendust

Kolleegid ajakirjanikud Tallinna suurtest lehtedest on minult mitut puhku küsinud, mis iseloomustab Viljandit kõige paremini, mis eristab seda teistest linnadest. Ühesõnaga ? mis on Viljandi märk. Tavaliselt päritakse sellist asja siis, kui väljaandel on taas kavas mõni nii-öelda maakonnaprojekt, nagu seda enamasti just suviti juhtub.

Eks ikka lossimäed, rippsild ja järv. Viljandi paadimees elik tänavu ?Rannapiiga? nime all kurseerimist alustanud lõbusõidulaev. Ugala teater. Tööstuse poole pealt ehk tikuvabrik, sest tikke vist küll mujal Eestis ei valmistata. Viimasel ajal on ehk lisandunud ka erootikakirjastamine, paistab, et just Viljandis antakse praegu välja enim erootika- ja/või pornoajakirju Eestis.

Need on märksõnad, mis esimestena pähe tulevad. Kuid oma napilt seitsme Viljandis elatud aastaga ei olegi allakirjutanu vist üldse kõige õigem inimene sellisele küsimusele vastama.

Küll aga tuleb nentida, et et nimetatud asjad toimivad Viljandis tasapisi, ilma otseselt linnaellu sekkumata. Samas on aga olemas Viljandile ainuomane ettevõtmine, mis linnapildis kohe silma torkab. Viljandi Pärimusmuusika Festivali ajal nimelt muudavad selle tuhanded osalised maakonnalinna elu ühe juulikuu nädala vältel tundmatuseni.

Järgmisel aastal kümnendat korda peetava pärimusmuusikafestivali eel tulid festivali korraldajad koos Viljandi kultuurimajaga välja mõttega muuta sedagi ettevõtmist veidi aastaringsemaks, tuua folgifiilingut talvessegi. Läinud reedel saigi teoks üritus nimega ?Hoopis teine asi?, kus peaesinejana astus üles soome ansambel RinneRadio, kuid ei puudunud ka kohalik (soojendus)ansambel, plaadikeerutamine, vabalava ja muu festivalipärane.

Meeldiv on siinkohal koos korraldajatega tõdeda, et folk ei maga talveund. Juubelifestivali soojendus pole alanud ainult kabinettides ja plaanide pidamises, vaid sõna otseses mõttes lavalgi.