Viljandi karjub akende järgi

Maakonnakeskuse Viljandi linnapildis on taas muudatusi, sest kesklinnas on valmis saanud kaks pikisilmi oodatud hoonet. Eelmise aasta lõpul tegi uksed lahti Viljandi uus bussijaam. Teisipäevast alates saavad kõik huvilised teha sisseoste vastvalminud Viljandi turuhoones.

Õigupoolest on bussijaama tegelik nimetus ärihoone-bussijaam, kus reisijatele hädavajalike ruumide osa moodustab ehk napi kaheksandiku kogu hoone põrandapinnast, ülejäänu on suuresti äri päralt. Taoline kooslus on juba tekitanud kohalikus päevelehes «Sakalagi» elava diskussiooni selle pooldajate ja vastaste vahel. Vastukajad turuhoone inter- ja eksterjöörile alles ootavad oma aega, aga on enam kui kindel, et ega needki tulemata jää.

Üks on aga ilmselge: mõlemad eelnimetud hooned on järjekordseks näiteks Viljandile viimastel aastatel iseloomulikuks kujunenud ehitusmallist. Tegu on taas üsna aknavabade kast-hoonetega, kui püüda paari sõnaga kokku võtta.

Seetõttu lisavad need vaid õli tulle arutelule, kas mitte liiga palju ei saa Viljandisse hooneid, mille peamine tegu on ehitise odavus ning nägu sellele vastavalt lame, pruunikas-hallikas ja iseloomutu.

Minu arvates karjub Viljandi linnapilt üha enam ja enam akende järele. Tuleb koguni pähe poolketserlik mõte, kas ei võiks selle tõttu kaaluda koguni mõne paarikümnekorruselise kortermaja rajamist kuhugi kesklinna kanti, nii nagu on mõelnud Pärnus ette võtta sealne ärimees Elmar Lepp.

Eks see võiks Viljandiski kusagil bussijaama läheduses linna siluetti ilmestada. Nt bussijaamast üle tee asuva Viljandi vangla kohal, kui see mõne aasta pärast tõepoolest sealt ära kolib. Iseasi muidugi, kui palju inimesi oleks valmis kohalikku pilvelõhkujasse korterit soetama, aga eks seda ole näha. Elumaja ilma akendeta ei ehita. Nii kompenseeriks selline aknarohkus kõik needki aknad, mis kasthoonetel tegemata on jäänud.